Tööstuse 43, Tallinn, Eesti´
Kauplus +372 508 3309
Töökoda +372 5301 8568

Tähesaju tee 31, Tallinn Eesti
Kauplus +372 5885 7752
Töökoda +372 5301 6938

info@velomarket.ee

Üldinfo +372 508 3309

Jalgratta kasutusjuhend

Mehed valivad ratast nagu tööriista, argumentide põhjal – et oleks kiire ja võimas, saaks kangelasena teistest mööda kihutada. Mina aga vaatan kaherattalist nagu kaaslast, otsustavad emotsioonid. Selge see, et ma ei suutnud vastu panna. Ta oli niiii ilus!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et rattaga ma tegelikult sõita ei oskagi. Öeldakse küll, et rattasõit ei unune kui selle kunagi selgeks oled saanud. No mina polnud selles enam eriti kindel, sest polnud paarkümmend aastat proovinud. Hädakorral veidi ukerdasin, kuid endal mul ratast ei olnud ja mingit sõidurõõmu ma ei tundnud.

Rattahirmu hankisin omale nii nagu see vist tavaliselt ikka käib – tegin avarii. Olin toona neliteist aastat vana ja pidasin end ikka kõvaks rattakunniks. Eks ma taas kord kihutasin sedavõrd nagu tolle aja kehvadest ratastest välja pressida andis, kui lendasin järsust kurvist välja. Kõik see toimus soo serval, kiilusin seal puude vahele kinni ja mõlemal käel tuli nahk randmest õlani maha. Kuid mul niigi vedas tohutult! Kehvema õnne korral oleksin võinud ka rattaga sohu uppuda. Mingi ebamõistlik ärevus tekkis sellest traumast. Enam ma sadulasse ei kippunudki. Valetasin, et fännan hullult jalutamist ja kuhu mul siis ikka nii kiire…

Saatuslik kohtumine leidis aset sellel kevadel. Läksime koos kallimaga õhtusele jalutuskäigule Kalamaja parki ja tema jäi kogemata teele. Sealsamas pargi nurgal ta mu Velomarketi vitriinis ära võlus. Helesinine, imekauni voolujoonelise raamiga Excelsiori vintage cruiser. Ma ei kujutanud ettegi, et jalgrattas saaks üldse nii ilus olla! Selline madal, stiilne ja sujuv nagu Harley Davidsoni naiselikum ja kergem jalgrattakujuline sõbranna – absoluutselt vastupandamatu! Korraga oli kolmkümmend rattavaba aastat mu elust kui peoga pühitud. Suva sellest, et olin harjunud rattasõitu vältima, seda ratast ma tahtsin! Seiklussportlasest kallim üritas muidugi mõistuse häält teha, et ennekõike peab ratast proovima ning tehnilistelt näitajatele tähelepanu pöörama. Karbonraam, 29-tollised rehvid ja nii edasi. Et värvi ja välimuse järgi ikka ei käi! „Ja-jah, muidugi. Homme tuleme ja proovime,“ pomisesin nõustumise märgiks noogutades. Parajasti oli hilisõhtu. Tegelikult ma muidugi teadsin, et just värv ja välimus loevad minu puhul kõike rohkem. Kui keegi väntaks koomilist sketši pealkirjaga „blondiin rattapoes“ siis võiksin ma seal peaosa mängida.

Kohe järgmine päev peale pošeeritud mune jalutasime Velomarketisse. Ootamatult tekkinud rattaisu oli öö jooksul veel suuremaks kasvanud. Kujutasin juba ette, mida kõike lõbusat ma koos oma uue sõbraga teeksin… Kuna meil on põhimõte osta kõik, mis vähegi võimalik, oma kodukandist Kalamajas, oli ka see argument, et ilus ratas asus just kohaliku pereäri akna peal. Mul polnud mõtteski kõiki võimalusi turul uurida, milleks?

Kallim tuli minuga kaasa ja andis asjatundlikku nõu. Ainult et… minul polnud oma emotsioonipõhise otsustamismeetodiga tema tarkusest suuremat tolku. Aga proovima ikka peab, sellega olin nõus. Äkki ma ei meeldigi rattale? Raputab mu maha või ajab kiusu?

Välja valitud helesinine unistus ületas mugavuse poolest kõik ootused! Kuna olen senised napid väntamised teinud kallima sportratta seljas – see tähendab pisike kõva sadul, kõrge raam, kummargil asend ja selline kiirus, et koguaeg olin kergelt paanikas, oli kontrast rabav. Esiteks oli sadul valge ja pehme nagu tugitool. Täna, mil olen mõni päev neli ja enam tundi sadulas veetnud, tean et see mugavus pole petlik, vaid püsiv. Pole mingeid ratturipüksegi vaja, igas kleidikeses on selle kaaslasega tsill kulgeda.

Appi, roosa rivaal! Minu rattakirg oli süttinud küll konkreetse tegelase suunal, kuid mis parata, ma olen ikkagi naine. See tähendab – kahtlemises on mul esimene järk. Otsustamisega jäin niisiis jänni, sest rattarivis redutas minu pea segi ajamiseks teinegi iludus – roosa! Õnnetuseks oli ta samuti retromudel, pehme sadulaga, häbematult mugav. Taeva kingitusena oskas poes töötav noormees kohe pihta panna, millised argumendid minu puhul mõjuvad. „See sinine on oluliselt stiilsem!“ Milline kergendus. Olin taas oma otsuses kindel. Vabandust, roosa nunnuke – sa olid juuksekarva jagu liiga tavaline.

Kallim loomulikult naeris mu üle. Tema loogikaga minu mõttemustrid ei haagi, aga no ega naistest aru saamist keegi meestelt ei ootagi. Rattakaif algas samast hetkest, mil oma uue vintage beach cruiseri seljas koju sõitsin. Eriti mõnusalt ja inimlikult toimib see pood – leiad sõbra, hüppad selga ja väntad minema! Ja nii ma nüüd sõidangi – iga päev ja kõvasti rohkem kui oleksin iial osanud ette kujutada. See pole minu maailmas uus ilus asi, vaid täiesti teistmoodi elustiil!

Linnarattad

Täiesti teinu elu algas juba esimesest päevast. Hommikul ujuma – viis minutit väntamist ja saingi end vette kasta. Lihtsalt infoks neile, kes mu sõbrad ei ole – ujumiseks sobib mulle iga ilm ja iga aastaaeg, teen seda aastaringi. Ainult siis jääb vahele kui on maru tuuline või laiskus peal.

Õige pea sain selgeks, et Tallinnas leidub lugematul hulgal teid, mille ehitamisel on jalgratturi peale suure armastusega mõeldud. Kogu see Noblessnerit, Lennusadamat, ja Kalaranda ühendav mereäärne teekond, mis viib edasi Reidi teele, Piritale, Merivälja muulini. Kaunid vaated, päikeseloojangud, lauged äärekivid – no lihtsalt vänta ja vilista suurest rõõmust.

Ääretult meeleolukas kergliiklusteedest sõrmus kulgeb ka Tallinna äärealasid pidi. Ma elan Tallinnas 40 aastat ja õieti sain linnaga tuttavaks alles nüüd, ratta sadulas. Rajavalikuid saab muidugi teha erinevaid – kui veel paremaid puiesteid ei tunne koperdad vahel jalakäijatel jalus, üks foor teise kukil, see võib küllalt tüütu olla. Kuid õnneks leidub alati, siit- või sealtpoolt tiiruga palju parem tee. Ja rattal liikudes iga meeter ju arvel pole.

Rattaga tööle minek muutis kontorisse mineku protseduuri minu silmis hoobilt atraktiivsemaks. Tööle väntamine on lausa teraapiline algus päevale! Saab vabas õhus liikuda, pead klaarida ja uued mõtted lendavad vups ja vups ise ligi.

Üllatavalt palju inimesi on just viimase paari aasta jooksul otsustanud vändatranspordi kasuks. Küllap annavad tooni üha enam valikuid mõjutav roheline mõtteviis, aga ka soov end vaimselt tasakaalus ja füüsiliselt vormis hoida. Täitsa palju kolleege saabub tööle rattaga, peame lausa vaatama, kuhu kõik omad ratsud mahutada saaks, nii et sarved sõlme ei läheks.

Linnaratas

Sinine sõbranna pole seni kordagi alt vedanud, ta on igale poole valmis varmalt kaasa veerema. Esiratta kohal olev raam tundus esialgu harjumatu, aga tõestas kasutusväärtust juba esimesel päeval. Igal naisterahval on ometi kott, sees hunnik hädavajalikke asju, millest omanikul endal muidugi täpset ülevaadet pole. Kuid see ei loe. Kaasas peab ta tingimata olema! Kuna suurem osa mu isikliku kotigalerii asukaid seljakotiks ei sobi on ülimalt mugav neid esiraamile sättida. Ja sinna mahub ka kõik muu! Lastega trippides küpsisekarp ja limps, sõpradega minnes jätkub ruumi nii piknikutekile ja kõigele, mis pähe tuleb. Olen juba omandanud nipid kuidas need kokku rullida, nii et kruiisides isegi miski ei kolise. Juba nende eredate elamuste pärast on rattaomanikuks saamine kuhjaga ära tasunud!

Küll aga üllatas mind see kui ettearvamatult võivad käituda jalakäijad, kellega tuleb kohati teed jagada. Muidu uimase olemisega inimesed on suutelised tegema väga vilkaid manöövreid – vups, otse ratta ette! Kitsamas kohas on turvalisem enne möödasõitu kella anda. Õnneks on Chillaxil hästi maheda ja leebe retroheliga kell, mille peale ükski jalutaja rabandust ei saa ega rusikat ei viibuta.

cruiser rattad

Praktiline pool pole minu maailmas iial esimest viiulit mänginud, aga uudishimust arvasin siiski kokku kuidas kooselu rattaga mu elu numbrites mõjutanud on. Esimene raju erinevus tuli sisse veinirindel. Ärge saage valesti aru, ma armastan endiselt veini. Aga varasemaid sõpradega kohtumisi saatnud pudelikesest on saanud klaasike. Vastasel juhul ei suudaks ma hiljem isegi ratas käekõrval elegantselt koju kõndida. Ja tihti lihtsalt sõidan, ei võta lonksugi.

Teine mõõdetav muutus puudutab seda, millisena tajun distantse. Kui varem näis mõnigi sõber tülikalt kaugel elavat, siis nüüd on terve Tallinn nagu peo peal. Umbes poole tunniga väntad laisalt igale poole. Tipptundidel olen piisavalt autos närve raisanud kui kõige umbsematest sõlmedest kuidagi kohe läbi ei saa. Väikeses linnas on ratas tihtipeale kiirem liiklusvahend. Olen juba ära kaardistanud kõige nauditavamad kulgemise teed, aga ka häbematud otseteed. Sõltuvalt sellest kui kiire parasjagu on, siis sujuvalt sadulas olles otsustan. Minu sõidustiil on sportlikust pressimisest kaugel, kruiisin elegantselt oma ilusas kleidis kohale nii, et isegi seong ei lähe segamini. Pargin oma sillerdava helesinise ratsu kusagile ära ning saan kohe suhtlema hakata.

Kolmas mõõdetav vahe avaldus taksotšekkidel. Täitsa lõpp – kogu mu rattainvesteering on võrdne kahe kuu taksosõitudega. No mille pagana pärast ma seda elumuutvat otsust ometi varem ei teinud?

Autor: Kristina Herodes