Väledad Fiido elektrijalgrattad on Velomarketis ammu juba kohal! Loomulikult pidime ise järele proovima ja koostöös aktiivse rattamatkaja Magnusega valmis blogipostitus, kus asjatundja kirjeldab oma kogemusi elektrijalgrattaga sõitmisest Eestimaa looduslikes tingimustes. Head lugemist!
Suvel oli mul plaanis teha sõpradega rattamatk ümber Võrtsjärve. Kuna aga käisin värskelt põlveoperatsioonil, siis ei saanud nii suurt koormust põlvele anda. Samas kergem koormus trenni mõttes oli arsti sõnul igapäevaselt vajalik. Seega langetasingi lõpuks otsuse soetada endale abimootoriga elektrijalgratta. Peale põhjalikku tausta uurimist ja arvustuste lugemist osutus väljavalituks elektrijalgratas FIIDO M21, mis on varustatud torque sensoriga. See on uuema aja lisand, mida ei ole kaugeltki kõikidel elektriratastel. Sensor kontrollib, kui suure jõuga sõitja pedaalile vajutab ning reguleerib vastavalt sellele mootori võimsust. Tavalistel elektriratastel, millel seda sensorit pole, on vaikimisi täisvõimsus ja elektriline abiline töötab ainult ühes režiimis. Erinevate mudelite testimisel selguski, et antud sensor tagab mõnusalt sujuva sõidu ja boonusena aitab vähendada aku kulumist sõites.
Valiku tegemisel olid olulised veel asjaolud, et FIIDOL on ka tagumine amort ja paksud rehvid (fatbike), mis teevad sõidu väga mõnusaks ka kruusateel (ja linnas üle madalate äärekivide sõitmise).
Aga nüüd sõidukogemuste juurde!
Esimene proovisõit oli Linnahalli juurest Tabasallu ja tagasi. Sõit kokku 34 km. Elekter lisaks tegi sõidu väga nauditavaks – valgusfooride tagant startides aitab hoo hetkega üles saada ning kuigi edasi oleks saanud muidugi ka ainult elektrimootori abiga, oli minu eesmärk siiski ka trenni teha. Seega hoo üles saanuna sõitsin edasi kondimootori abiga. Üllatav oli see, kui kerge jooksuga see elektriratas on – linnas sõites kasutasingi peamiselt ainult stardiabi, kuna niisama kruiisides on sellega üllatavalt kerge sõita.
Kõige suurem ja nauditavam eelis tuli välja siis, kui enne Tabasalu sõitsime üles ühest järsust, kruusakattega kaetud jalakäijate tõusust. Üles jõudes pidime 5 minutit pausi tegema, kuna sõidukaaslastel oli vaja veidi hinge tõmbama 😉 Minul FIIDOga oli seda tõusu aga väga mõnus võtta 😉 Sama kui eelnevalt mööda asfaldit sõites!
Õhtuks tagasi koju jõudes olin 34 km läbinud ja aku 5st pulgast oli järele jäänud 4. Kuna Võrtsjärve matka kilometraaž oli planeeritud 60-80 km päevas, siis tundus, et aku peab ilusti vastu.
Enne matka sai ratas varustatud ka kottide ja korraliku lukuga. Üks 9-liitrine kott sadula alla ja teine 6-liitrine lenksu külge. Tundus esialgu vähe, aga kui just telki ja magamiskotti kaasa ei võta, siis tegelikult täitsa piisav. Kuna ratta raam on pisut eriline, siis luku ja topsihoidja kinnitamiseks peab pisut leidlik olema, kuid spetsiaalse kinniti abil oli kõik teostatav. Sadulale panin ka pehmendava silikoonist sadulakatte, kuna rattapüksid mulle üldse ei meeldi (autos meeldib mulle ju samuti polsterdatud iste, mitte taburet ja švammist püksid :D), aga eks see ole maitse asi.
Teine sõit algas Võrtsjärve lõunapoolsest osast, kuhu pidime tagasi jõudma järgmise päeva õhtuks. Sõitsime peamiselt mööda kruusateid ja kõrvalteid, kiirustega 13-20 km tunnis. Siin oli elektriline abiline mõnusaks toeks. Esimese käiguga aitab elekter kaasa kuni 15 km/h, ehk metsas sõites kasutad tegelikult ainult umbes 20% jõudu, ülejäänu teeb elektrimootor sinu eest ära. Kruusal sõites kasutasin teist käiku, mis aitab kuni 20 km/h kiiruse saavutamiseni. Sõitsime keskmiselt 17-21 km/h ehk koormus 20-30%, ülejäänu jäi mootori kanda. Jõud sai otsa siis, kui umbes 10 km sõitsime suurel maanteel üksteise järgi rivis suuremal kiirusel. Sõitsime kiirusel 26-27km/h. Kolmas käik annab juurde kuni 24 km/h ja siis tuli välja selle ratta miinus. Paksud rehvid ja 27 kg ratas + pagas umbes 5-7 kg + kondimootor 87 kg muutsid sellise kiirusega sõitmise juba üsna kurnavaks. Aga kui jõud hakkas raugema, siis oli hea kindlustunne, et 24 km/h kiiruse pealt on tagavara jõud mootori näol kenasti olemas 😉
Päeva lõpuks sõitsime 69 km ja akut oli järgi 3 pulka 5-st. Kuna soov oli ikkagi koormust põlvele anda, siis sõitsin vahepeal ka ainult kondimootoriga, aga usun, et aku oleks pidanud vastu terve teekonna ka ainult elektriga sõites.
Kolmas sõit oli Võrtsjärve põhjapoolsest otsast lõunapoolsesse otsa tagasi. Sõitsime jälle osaliselt asfaldil ja kruusal ning ka mõned põiked läbi metsa. Kuna eelmisel päeval jäin jänni maanteel suuremal kiirusel, siis dr Google andis soovituse, kuidas piiraja maha võtta. Paari nupukombinatsiooniga oli ainult elektrijõul kiiruseks 39 km/h ehk enam ei olnud probleemi ka maanteel 30 km/h kiirusega sõita 🙂
Sõitsime kokku 76 km, millest ~20 km puhtalt kondijõul ja ülejäänud umbes 20-30% koormusega. Samuti jäi jõudu üle mahajääjaid abistada – ehk teine rattur võttis õlast kinni ja sai ta oma FIIDOga grupile järgi lohistatud.
Päeva lõpuks oli akut 5st pulgast 1, aga akut koormasid kindlasti maksimaalse kiiruse saavutamise katsed ja mahajääjate abistamine.
Kokkuvõtteks: FIIDO M21 sobib igal maastikul sõitmiseks, sellega saab sõita ka liival ja ülesmäge sama koormuse ja tundega kui siledal asfaldil allatuult 😉
Plussid:
- aku käib raami seest välja ehk on mugav laadima panna,
- aku kestab kaua,
- võimas mootor,
- pehme tänu amortidele ja paksudele rehvidele,
- hea kerge jooksuga,
- kompaktne – mahub sedaani pagasiruumi (toetuseks peab olema tühi veekanister vmt, muidu ühel küljel vajub käiguvaheti peale ja teisel küljel elektri juhtpuldile),
- ilus välimus,
- paari nupuvajutusega max kiirus kuni 40km/h.
Miinused:
- raske – aga see miinus on kõigil elektriratastel,
- kokkupakituna külili asetades vaja abivahend toeks panna, et ei kahjustaks käiguvahetit või juhtpulti,
- nagu kokkupandavate rataste puhul ikka, ei saa lenksu kõrgust reguleerida,
- ketipinguti on üsna maa lähedal ehk põllul sõites kerib heina ketipinguti rulliku vahele.
Sain vist kõik kirja, mis meenus. Head sõitmist sisseehitatud taganttuulega ratastega ka kõikidele teistele! 🙂
Autor Magnus Kiis
Lähemalt
Kõik elektrijalgrattad – Velomarket pakub elektrilisi jalgrattaid nii igapäevaseks tööl käimiseks kui lõbusõiduks.