Jalgratturi lahutamatu kaaslane – KIIVER. Milliseid pakutakse ja millist vaja?

Kevadiste soojade ja kuivade ilmadega tekib tahtmine minna välja ning nautida värsket õhku ja päikesepaistet peale pikka ja pimedat talve. Praegu ongi õige hetk tuua välja oma kaherattaline sõber ja minna sõitma. Kuid enne teele asumist tasub kontrollida, kas jalgratas on sõidukorras ja vajalik turvavarustus olemas.

Kõige tähtsam roll on kiivril. Kuigi kiivri kandmine on kohustuslik ainult alla 16-aastastele lastele, on see siiski kõigile rattaga liiklejatele rangelt soovituslik. Austraalias läbiviidud uuringutes tuvastati, et kergliikuri juhi surmaga lõppenud õnnetustes oli 43% juhtudest surma põhjustajaks peavigastus. Seepärast on oluline kergliikuriga sõitmisel kaitsta eelkõige pead.
Lihtsalt kiivri olemasolust ei piisa. Et kiivrist kasu oleks ja see Sind ka kaitseks, peab olema täidetud mitu tingimust – õige suurus, õige tüüp, kellele mõeldud. Valiku lihtsustamiseks toomegi välja, mida sobiva kiivri valikul silmas pidada.

 

 

Kiivrite tüübid

Olenevalt sellest, kas oled algaja või kogenud sõitja, tuleb valida oma sõidustiilile vastav kiiver, et sõit oleks turvaline. Sobimatu kiiver mitte ainult ei muuda olemist ebamugavaks, vaid on õnnetuse korral ka lausa ohtlik. Seega vali endale peakaitse, mis sobib Sinu sõiduharjumusega, et nautida turvalist ja mugavat sõitu. Igapäevaseks rahulikuks sõiduks linnas ei ole vaja kanda rattasõiduspordi jaoks mõeldud kiivrit. Järgnevalt on välja toodud kolm levinumat tüüpi.

 

Maastikusõidu- ja matkakiiver

Maastikusõidukiivrid on suuremad ja kinnisemad, kattes pead rohkem kui teised kiivrid. Põhjus selles, et maastikul sõites kukutakse tavaliselt igas suunas – ettepoole, selili, külili – vastupidiselt näiteks maanteesõidul, kus tavalised kukkumised on just suunaga ettepoole. Seetõttu ka kiivri suurem katvus, et pea oleks igast suunast tulla võivate põrutuste eest võimalikult palju kaitstud, eriti kukal ja oimuluu.
Maastikusõidukiivrite õhuavad on disainitud nii, et nad pakuvad jahutust just väiksema sõidukiiruse puhul. Ventilatsiooniavad on neil suuremad ja neid on vähem, mis tähendab, et ka müratase on neis suurem, eriti kiiremini sõitmisel.
Maastikusõidukiivritel on tavaliselt ka viisor või “nokk” kaitseks tolmu, pori ja päikese eest ning õhuavade ees on putukakaitse.

Maanteekiiver

Enamus kukkumisi maanteel on suunaga ettepoole. Seega on kiivrid ehitatud nii, et pakuks kaitset just pea esiosale ning külgedele. Maanteekiivrid on kergemad, neil on rohkem ventilatsiooniavasid, mis pakuvad jahutust just suurel kiirusel sõitmisel. Paljud maanteekiivrid on valmistatud süsinikkiust komposiitmaterjalist, mis on tugevam ja kergem materjal kui paljud erinevad plastikud. Paljude uusimate disainilahenduste eesmärk on pakkuda hoolikalt läbimõeldud õhuavadega ja väiksema õhutakistusega kiivrit, et intensiivse sõidu ajal pea üle ei kuumeneks. Tavaliselt ei ole kiivritel kaasas viisorit ehk “nokka” päikesevarjuks. Maanteesõidul on jalgratturi asend rohkem ettepoole, pea allapoole ja viisor lihtsalt varjab ratturi vaatevälja.
Kõige kergemad kiivrid võivad kaaluda isegi vähem kui 200 grammi, kuid nad on ka tavapärasest kallimad. Suurt tähelepanu pööratakse kiivrite aerodünaamilistele omadustele, et õhutõke oleks võimalikult väike. Kiivrid on seega palju siledamad ning õhuavasid on vähem.

Maailma kõige kergema kiivri on välja töötanud Itaalia bränd Limar. Ultralight+ mudel on tootmises olnud juba mitu aastat, kuid see on veel tänaseni väga nõutud oma väga kerge kaalu pärast – M suurus kaalub 175 g, L suurus 210 g. Ka meil Velomarketis on valikus siiani maailma kergeima kiivri rekordit hoidev Limar Ultralight+ mudel!

Limar on sponsoriks kauaaegsetele profiratturimeeskondadele nagu Astana-Premiere Tech (al 2017) ja Gazprom-RusVelo (al 2019). Mõlema meeskonnaga tehakse koostööd kiivrite arendamises disainist kuni testimiseni. Ultralight+ kiivritel on olnud oma roll meeskonnaliikmete heade tulemuste saavutamisel. Limariga sõidetakse ka Tour de France’il – profiratturitele pakutakse alati parimatest parimat, ühendades endas aerodünaamika, ventilatsiooni, kaalu ja turvalisuse.

Linnasõit, igapäevane sõit

Selleks mõeldud kiivrid on ehituselt ja funktsioonilt palju lihtsamad. Kuna ratturi sõidukiirus on väiksem ning eesmärgiks pole intensiivne sporditegemine, pole vaja kiivri disainis muretseda näiteks õhutakistuse vähendamise pärast. Õhuavade hulk on neil väiksem, välimus lihtsam ja vähem sportlikum.
Velomarketis on suur valik Nutcase kiivreid, mis on just igapäevaseks linnasõiduks mõeldud. Nutcase kiivrid näevad välja väga trendikad ja toredad.

 

Kiivri ehituse ja turvalisuse standard

Kiivri ülesanne on õnnetuse korral kaitsta sõitja koljut ja aju. Korralik kiiver hajutab löökjõu, säästes sõitjat võimalikult efektiivselt tugevast põrutusest ja traumast, päästes isegi elu.

Kiiver koosneb kolmest komponendist:

• pealmine tugev kaitsekest – kaitseb kiivri voodrit teravate torgete ja rebenemise eest. Sile kest libiseb pinnasel paremini ega jää kergesti kuskile kinni, hoides ära kaela kahjustavad järsud jõnksatused.
• pehme vooder – neelab endasse löökjõu, vähendades sellega peale ning ajule põhjustatavat traumat.
• kinnitusrihm lõua all – et kiiver õnnetuse hetkel kindlalt peas püsiks.

Kiivrid on valmistatud vahtpolüstüroolist, mis tugeva löögi korral hajutab löögijõu kiivri sees laiali. Kuna vahtmaterjal on ise pehme, peab selle ümber olema tugev pealmine kest. See kest on sile, mis laseb kiivril mööda pinda libiseda, et kiiver kuskile kinni ei jääks. Nii hoitakse ära võimalikke kaelavigastusi. Enamus väliskesti on valmistatud plastikust, kuid on ka kallimaid kiivreid, mille väliskest on süsinikkiust komposiitmaterjalist – see on tugevam ja kergem kui plastik.

Turvalisus

Kuidas kontrollida kiivri vastavust turvalisuse nõuetele? Kiivri sees on vastav kleebis – uus kvaliteetne kiiver on kindlasti märgistatud CE EN1078 märgisega. Lisaks on veel teisigi tegureid, mis võivad kiivri valimist mõjutada.

MIPS süsteem

Õnnetusjuhtumite kaudu on ilmnenud, et kuigi kiivri ja pea vigastused paistavad olevat minimaalsed, võib aju siiski saada suuremaid põrutusi. Aju pole kolju küljes kinni, seega saab ta koljusiseselt raputada ning ajukahjustuse oht on suurem. Tugeva löökjõu ja põrutuste vähendamiseks on välja töötatud uus süsteem – MIPS (Multi-directional Impact Protection System).

MIPS on kasutusel järjest rohkematel uue põlvkonna kiivritel. Kiivri voodri külge on pandud “loksuv” kiht, mis võimaldab kiivril pea suhtes vähesel määral liikuda, neelates löökjõudu veelgi. Kuigi MIPS kiht liigub kõigest paar millimeetrit igas suunas, on selle mõju traumade ja ajukahjustuste ära hoidmisel märkimisväärne.

Järgnevast minutipikkusest videost on piltlikult näha MIPS süsteemi töötamas:

Kiivri arendamine on suur ja laiahaardeline töö. Lazer kiivrite tootejuhi Audrey Yu sõnul võtab uue kiivri valmistamine aega vähemalt aasta. Selle aja sisse mahub visandamine, projekteerimine, 3D mudelite valmistamine, testimine, proovikiivrite valmistamine, sertifitseerimine ehk nõuetele vastavusse viimine, vastupidavuskatsete läbiviimine ja graafilise disaini tegemine. Alles siis, kui kõik eeltoodud punktid on täidetud, saab laiema tootmise peale mõelda. Turvalisemate ja efektiivsemate (ja kallimate) kiivrite valmistamisel pikeneb aeg ligi kahe aastani.

Pildil MIPS süsteemiga kiiver seestvaates

 

Kuidas valida parajat kiivrit

Väga oluline on, et kiiver oleks täpselt paras, sest just siis püsib kiiver õnnetuse korral kindlalt peas ja saab pakkuda maksimaalset kaitset. Järgnevalt mõned olulised punktid, mida kindlasti järgida kiivri valimisel.

Suurus

Tavaliselt on kiivrid jaotatud kolme suurusjärku:

• väike (small – S)
• keskmine (medium – M)
• suur (large – L)

Täpne suurus erinevatel tootjatel nendes vahemikes siiski erineb. Näiteks M suurus võib erinevatel brändidel olla tegelikkuses mõõtmetelt erinev. Seega tasub oma pea ümbermõõt ise mõõta ning vaadata, mis suurusjärku Sinu mõõdud ühe brändi puhul sobivad.

Mõõt võetakse pea kõige laiemast kohast, umbes kaks sentimeetrit kulmujoonest kõrgemalt.

Juhul, kui oled kahe suuruse vahel, siis pigem vali väiksem. Suurem on tõenäoliselt liiga suur, kuid väiksem püsib paremini peas. Võid proovida ka rattamütsi kiivri alla panna, kui kiiver on tõesti natuke suurem kui võiks olla.

 

Kinnitamine

Kõigepealt peab kiivri sättima pähe õigesse asendisse. Peakaitse ei tohi vajuda liiga ette ega taha. Selleks mõõda otsmikul kulmude kohal kahe sõrme laiune vahe – sellisele kõrgusele peab jääma kiivri esiosa.

Kiiver peab peas püsima ilma lõuaaluse rihma abita ka siis, kui pead kallutada ette-taha-küljele. Rihmad on selleks, et õnnetuse korral ei kukuks kiiver peast.

Paljudel kiivritel on olemas sisemine reguleeritav kinnitussüsteem, mis moodustab pea ja kukla ümber võre. Sellega püsib kiiver kindlamini ja mugavalt peas. Siiski on oluline, et kiiver ise sobiks Sinu pea kujuga, sest kinnitussüsteemist üksi korralikuks kaitseks ei piisa. Kõikide brändide kiivrid ei pruugi igaühele sobida. Itaalia kiivrid on tavaliselt kitsamad, Ameerika kiivrid on rohkem ümaramad. Pea ümbermõõtu on kerge võtta, kuid kas kiiver just Sinu peakujule sobib, saab teada ainult pähe proovides.

Kui kinnitussüsteem on parajaks keeratud, tuleb reguleerida lõuaalune rihm. Kinnise rihma ja lõua vahele peab mahtuma üks sõrm ning rihmad peavad kõrvade ümber moodustama V-kuju. Mõlemaid kohti peab olema kerge kohandada ja nad peavad olema kindlalt paigas.

Kui kinnitused parajaks reguleeritud ja kinnitatud, tee suu pärani lahti. Kui tunned, et kiiver surub parajalt vastu pealage, siis on kiiver paras. Kui kiiver vastu pealage ei lähe, tõmmake rihma rohkem pingule. Nii on kindel, et õnnetuse korral püsib kiiver peas.

Veendu, et kiiver ei pigistaks ega suruks kuskilt. Kui nii on, siis ei ole kiiver sobilik kas suuruse või kuju poolest ja tuleb välja vahetada.

Kui Sa kannad prille, siis proovi kiivrit koos nendega, sest olenevalt kiivri kujust ei pruugi prillid kiivri alla alati mahtuda. Veendu, et kiivri kest ega kinnitussüsteemid ei puutuks prilliraame.

Kokku võttes – kiivri kandmisel kehtib valem: 2V1

2 – pähe panekul jälgi, et kiiver oleks kulmujoonest kahe sõrme jagu kõrgemal

V – rihmad oleksid pinguldatud nii, et kõrv jääb kahe rihma ehk V-kuju vahele

1 – kinnitatud rihma ja lõua vahele mahub üks sõrm (väikestel lastel kaks sõrme)

Pea meeles, et ükskõik kui hästi kiiver Sulle ka ei sobi, pole sellest vähimatki kasu, kui see pole korralikult kinnitatud.

Siin on lühike video maanteeametilt, kus näidatakse selgelt, kuidas kiivrit kanda ja mida meeles pidada:

 

Kiivrid lastele

Laste kiivrid ei erine täiskasvanute omadest. Kuid on siiski mõned olulised punktid, millele tähelepanu pöörata. Ka lastele peavad kiivrid olema täpselt parajad. Väga ohtlik on mõtteviis – jätame kasvuvaru. Halvasti istuv kiiver ei paku mingit kaitset. Kiivrit peab kandma selleks ettenähtud ajal ja tegevusel. Kiivrit pole vaja peas hoida, kui lapsed tegelevad millegi muuga peale sõitmise. Mänguhoos võib kiiver kuskile kinni jääda ning tõmmata rihma lõua alt liiga pingule, näiteks mõne mänguplatsi atraktsiooni või puu oksa külge. Laste kiivritel on tihti viisor/nokk silmade kaitseks päikese eest, õhuavad pea jahutamiseks. Kiivrid on mitmeti parajaks reguleeritavad. Mõnedel on rihmad magnetkinnitusega, mida on lapsel mugavam kasutada. Väikelastele ja veidi suurematele on valikus vahvaid värvilisi kiivreid. Kuueaastastele ja vanematele lastele mõeldud kiivrid on sisult nagu täiskasvanute kiivrid.

Kuidas hooldada ja kuna välja vahetada?

Kindlasti peab vahetama kiivri juba peale esimese õnnetuse juhtumist. Lööke saanud kiiver ei ole enam vastupidav, sest isegi suhteliselt väikese põrutuse korral tekivad kiivrisse praod ning see pole enam turvaline. Löögijõudu endasse neelav sisemine pehmenduskiht on ehitatud ainult ühekordseks “kasutamiseks”. Vastupidavam materjal teeks kiivri aga liiga raskeks.

Kiivritel pole kindlat aegumise kuupäeva, kuid paljudel tootjatel on soovituslik ajavahemik kiivri väljavahetamiseks. Kui juba kiivri värv on tuhmunud või kinnitusrihm narmendab, on ta ammu kasutuskõlbmatuks muutunud. Kuigi pehmendusmaterjal ise ei pruugi vananeda, on kiivril palju teisi komponente, mis võivad ajaga kuluda ja laguneda, näiteks liimid ja lahustid.

Ära viska ega põruta kiivrit ilmaasjata. Tootjate ühine seisukoht on, et nädalas mitu korda kasutatava kiivri peaks välja vahetama nelja-viie aasta tagant olenemata sellest, kui palju kiiver on saanud põrutada. Lihtne reegel on, et kiivri eest peab hoolitsema – ei viska ega põruta ilmaasjata.

Puhasta peakaitset regulaarselt. Ära kasuta tugevaid puhastusvahendeid, tavalisest seebist ja pehmest lapist piisab. Pehmenduspadjakesi saab eemaldada ja pesta eraldi.

Hoia kiivrit jahedamas ja kuivas kohas. Soojemates temperatuurides vananevad kiivri erinevad komponendid kiiremini ja muutuvad rabedaks (näiteks liim). Ei tohi kanda kiivrit, millel on nähtavad kuumuskahjustused – “mullitav” materjal, mõrad, muutunud värv või pleegitus.

Ära laena oma kiivrit teistele. Sa pead täpselt teadma, kuidas kiivrit on kasutatud ja kas see on saanud suuremaid põrutus. Pead olema kindel, et peakaitse on ikka kasutuskõlblik.

Loodetavasti Said ülevaate erinevatest kiivritest ja näpunäidetest ning kõige olulisema kaaslase valimine on nüüd palju lihtsam. Velomarketis on sportimiseks ja igapäevasteks sõitudeks tarvilikke kiivreid nii suurtele kui väikestele. Tule külla, aitame meelsasti!