„Kas sa sõidad sellel talvel jälle jalgrattaga?“ Muidugi!

Jalgrattasõit on minu jaoks parim võimalus, et jõuda Tallinnas kodust umbes viie kilomeetri kaugusele töökohta. Kiire ja mugav. Ühtlasi on see kerge trenn,  pea tuuldub vabas õhus ja kohale jõudes on hea olla. Kuna mul on istuv töö, arvuti taga toimetades ja kirjutades, siis on väga hea ennast natuke liigutada.

Üsna mitu aastat olen lasknud rattale alla panna talverehvid ja sõidan ka külmal ajal. Enne esimest rattatalve olin natuke kõhklev ja peas keerles nii mõnigi ehk-küsimus. Ehk ratas libiseb jää peal? Ehk ei saa sellega läbi lume vändata? Ehk mul hakkab rattaga sõites külm?

Nüüdseks olen kogenud, et jäisel teel on rattaga kindlamgi liikuda kui jalgsi, sest talverehvid hoiavad libisemast. Külma pole ennast liigutades samuti tundnud. Pigem on ebamugav sõita vihmase ilmaga, aga sadada võib ju igal aastaajal.

Küll olen talvel kogenud, et kui ikka paks lumi on üleöö maha sadanud ja seda pole masinad jõudnud veel hommikuks ära koristada, siis selles mudrus rattaga sõitmine on hull mässamine. Esimesel taolisel lumemölluhommikul väntasin, nii et otsaesine higine, aga ikka liikusin edasi teotempol ja jäin koosolekule hiljaks.

Aga nii on juhtunud talve jooksul ehk ühel-kahel hommikul – ja sedagi mitte igal talvel. Üldiselt suudavad koristusmasinad hoida rattateed mu kodulinnas küllalt puhtana.

Igal aastal leidub aga mõni tuttav, kes uurib: „Kas sa sõidad sellel talvel jälle jalgrattaga?“ Minu vastus on lihtne: „Muidugi!“ Rattasõit on ja jääb ju mõnusaks liikumisviisiks, olenemata aastaajast.

Evelin Kivimaa,
kirjanik ja keeletoimetaja