Kuidas mäest üles sõitmisest sai puhas mõnu

Minu esimene kohtumine elektrirattaga oli sõna otseses mõttes nõiduslik elamus. Istusime Itaalia väikelinnas Bellunos kohvikuterrassil ja tõmbasime hinge. See on kaunis koht, aga kohutavalt mägine! Olin äsja saabunud ja tõdenud – mina siinsetest tõusudest ratta seljas üles vändata ei jaksa. Kõik see värskelt meeles väntas kaadrisse kleenuke tüdruk. Kleit seljas, pats taga ja rihmikutes jalad pedaalidel. Tuli ning sõitis järsust mäest, millele minna äsja alla vandusin, mängleva kergusega üles. Kuidas see võimalik on? Täielik maagia! See juhtus kaheksa aastat tagasi. Ma polnud seni elektriratastega kokku puutunud. Täna ma loomulikult tean, et mägistes Dolomiitides näebki ainult elektrirattaid ringi vuramas.

Proovida on põnev

Kui ise esimest korda elektriratta sadulasse istusin, millel lisaks minu kondimootorile ka lisakiirendus olemas, tundsin suurt põnevust. Ja veidike aukaartust ka. Romet Gazela näeb disainilt välja nagu stiilne voolujooneline naistekas. Aku paikneb diskreetselt taga ega kuuluta igaühele, et sõidule veidi kaasa aitab. Lisaks oli seda imelihtne eemaldada ja laadimiseks tuppa viia. Ratta sai vabalt maja ette rattahoidja külge lukku panna ja maja ette jätta.

Korralik lisahoog

Romet Gazela elektriratta mootori võimsus on 250W, sellega on võimalik väga korralik hoog sisse saada. Kasutaja jaoks on lisahoog jagatud viieks tasandiks. Mina alustan esimesest. Juba see annab tuntavalt lisa – paar korda väntad ja siis liugle vaba jooksuga korralik maa otsa. Mootoriga koostöö võtab pisut harjumist. Esimesed tiirud ma muretsen ehk ülearu, et äkki ratas istumise all liialt rallitama hakkab. Pidurdan palju, sest mulle tundub liiga kiire. Ning muretsen, kas mul liikluseeskirjade tundmine on ikka piisavalt heal tasemel, et sellise loomaga linnas ringi kihutada. Elektriratas on sõna otseses mõttes sõiduk! 25 km tunnis on täitsa korralik kiirus, mille selle rattaga kätte saab.

Mida pikem sõit, seda suurem kaif

Pikemaid otsi sõites alles tõeline mõnu avaldub. Saad sõita kaugemale, kiiremini ja vähem vaeva nähes. Sirgetel lõikudel julgen ka rohkem hoogu juurde vajutada ning tuleb tunnistada, et mina isiklikult pole mitte iialgi elus veel nii kiiresti rattaga sõitnud. Samuti tunnen selgelt vahet mere ääres vastu tuult vändates. Tavalise ratta seljas korralik rassimine, elektrikaga pole asi üldse hull. Olen kuulnud mõnelt ka eitavat hoiakut, et elektriratas on laiskvorstidele ja sõidab ise. Nii see loomulikult pole. Kuid pingutuse määra saad ise reguleerida. Iga kord ei taha ju end higiseks vändata, vahel tahad ka korralikes riietes ja hästi lõhnavana kohale jõuda.

Võimeid tasakaalustav vahend

Avastame veel ühe eelise. Kui elukaaslaste sportlik vorm on väga erinev ei saa üheskoos tiirule minna. Minu kallim on täielik sportlane, mina pigem oma lõbuks sõitja. Aga kui tema uhab tavalisel rattal ja minul on elektriratta näol väike kõrvaline abi kasutada, on meie kiirus ja jõudlus täpselt sama head. Ja viimaks kripeldas mul hinge peal see imeline mäkketõus, mis aastaid tagasi mällu sööbis. Huvitav, kas mina ka seda suudan? Eestis sama järske tõuse võtta pole. Noblessneri juures on üks tigedam tõus, selle peal otsustasingi testida. Seni tundus mulle juba esimese tasemel lisahoog piisavalt kiire, mäe peal katsetan kolmandat. Libisen künkast üles kergelt ja sujuvalt, vähimagi pingutusega. No see teeb küll tuju heaks. Mina, kes ma enamasti ratta seljast maha kobin kui pikalt üles vändata vaja, siis elektrirattaga ma seda ei tee.

Siit tuleb Kristinka, mägede hirm!

See suurepärane Elektrijalgratta Arkus & Romet Gazela RM ootab Sind Velomarketi poodides ja e-poes!

Autor: Kristina Herodes