Kuidas ratas enne talvekorterisse panekut ette valmistada?

Artikkel ajakirjast Jooksja.ee

Velomarketi tubli ja töökas peamehaanik Andres Lekko, kelle hoole all on meie Tööstuse ja Tähesaju rattahooldused, annab hüva nõu jalgratta hooldamisest enne talvekorterisse viimist. Just sügisesel ajal on tarvis rohkem hoolt kanda kaherattalise sõbra eest. Sõnajärg Andresele:

Ilmselt ei ole selleks vaja olla hiromant ega ülemäära tähelepanelik, et märgata ilma muutumist järjest enam eksterjöörseid aktiviteete mittesoosivaks. Paljude jalgrattakasutajate jaoks tähendab see tavaliselt seda, et suve truu kaaslane tahab minna ära talveund nautima. Sina hea sõbrana tahad talle loomulikult seda võimaldada. Seekordses artiklis püüan jagada soovitusi, kuidas sõbra talveuni võimalikult hea oleks ning teie kevadine taaskohtumine võimalikult rõõmus saaks.

Laias laastus võiks jagada jalgratta talvise „konserveerimise“ (hiljem kasutan tekstis sõna ilma jutumärkideta) 3 ossa: pesu/puhastus, täishooldus ja pakendamine/hoiustamine.

1. osa – PESU

Ratta seisukorra ja välimuse paremaks hoidmiseks on hea aegajalt teha korralik pesu.

Ratast võid pesta absoluutselt igal moel. Ükski pesu ei riku ratast. Kirjeldan siin üksikasjalikumalt professionaali tegevust.

Rattapesuks vajad peopesast suuremat svammitükki, mingit harjakest (sobib vana hambahari, väiksem pintsel, mingit veenõu, õlisid lahtistavat keemiat (mootoripesuaine), nõudepesuvahendit ja mõningal määral vett.

Mina alustan pesu kõige õlisemate asjade harjamisest. Pintsel või hambahari aitavad koos mootoripesuainega suurema õli ja muu suure mustuse maha hõõruda nii ketilt, pöiapiduri klotsidelt kui kõigilt hammasratastelt. See osa saab jääda tegemata, kui ka ketivahetuse aeg on käes. NB! Ketaspidurite korral on mõistlik selle tegevuse ajaks piduriklotsid eemaldada, et neisse ei satuks õli sisse/peale.

Seejärel lasen voolikust mõistliku survega sel õlisel materjalil maha uhtuda. Kui pesule järgneb täishooldus, võib kasutada ka muidu mittesoovitatavat survepesurit, pärast tuleb niikuinii kõik sõlmed määrida.

Kui suurem osa õlist on lahkunud, segan ämbrisse vahutava olluse. Mitmetest läbiproovitud vahutajatest on kõige meeldivamaks kaastöötajaks osutunud „Fairy“.

Siis annan svammiga tööd, nii et higipull otsa ees. Pesen puhtaks kogu ratta ning kõige lõpuks ka eelnevalt õlised olnud pinnad. Ja loomulikult loputan. Nagu ise duši all, eksju.

Jooksude pesemiseks olen kasutanud harja, et hõõruda puhtaks pöiapiduri pidurduspinnad, kummide küljed, rummud ja lõpuks ka tagumised hammasrattad.

Üldiselt olen märganud, et pese ükskõik kui hästi, ikka tuleb pärast pesu ja kuivamist ratas lapiga üle käia.

Iseenesest kogu kirjeldatud protseduur on pädev ka suvisel ajal rattapesuks. Ainus, mida siis tasub järgida on, et voolikust välja lendav vesi ei teeks seda surve all. Survega välja lastud vesi võib end sätitada laagritesse ja seal roostet hakata ajama.

2. osa – TÄISHOOLDUS

Konserveerimise juures võtan ma täishoolduse juures lahti samamoodi nagu muidu esimese ja tagumise ratta rummu, keskjooksu ning kaelalaagrid, kuid viimased 2 eemaldan korraga. Põhjus lihtne – siis pääseb suruõhuga kuivatama raami ka seestpoolt, kuhu tavaliste pesude ja täishoolduste juures üldiselt ei ronita. Hea on ka sadul maha võtta, et saaks läbi puhuda kogu raami kontuuri.

Laagrite puhastamine-määrimine on spetsiifiline tegevus, kus eemaldatakse laagritest vana määre, puhastatakse pinnad läikeni, inspekteeritakse laagriosade kvaliteeti ning selle piisavuse korral komplekteeritakse kogu eelnev olukord värske, puhta määrdega. Kui mingid osad on rikutud/kulunud, ei ole mingit armu – lähevad ümbertöötlemisse ja uued asjad asemele.

Järgmiseks inspekteerin trosside-kõride kvaliteeti. Enamasti konserveerimise käigus näevad ka nemad lõiketange.

Piduriklotsid samuti.

Iga rattalt ajutiselt küljest võetav osa peab saama tagastumisel ratta külge keermetesse määret, et oleks ka tulevikus teisaldatav.

Loomulikult kontrollin kodarate seisukorda ning rihin jooksud.

Kõige lõpuks käin kogu kokkupandud ja reguleeritud ratta üle lapiga, et kuriteopaigalt sõrmejäljed eemaldada.

Kui ratas on puhas soovitan kasutada poleerimisaineid (Bike shine) ning kogu ratas üle pihustada ning poleerida.

Rehvidesse võiks pumbata lubatud maksimumrõhu (on enamasti rehvi küljel kirjas), et kevadeni jaguks.Ratas ongi valmis pakendamiseks/hoiustamiseks.

Tekkis küsimus, et kas seda tasub teha kodus? Vastus – ei tasu. Mehaanikud on sügis-talvel alakoormatud. Poeomanikud on Exceli jooksva kuu tabelit vaadates sõrmeküüned ära närinud ning hooldusteenuse hindu alandanud – usaldage professionaale! Täishooldus võtab profil aega 2-4 tundi. Mitteproff kordistab selle numbri oma mitteoskamise koefitsendiga ning arvutab, kas tasub selle 80-100 euro kokkuhoiuks ennast terveks päevaks tsivilisatsioonist eemaldada? Või äkki graafikadisainer, pedagoog või bussijuht pigem jäävad oma liistude juurde?

Kel aga on asja vastu huvi, siis loomulikult teeb/püüab teha ise. Me, kõik mehaanikud, oleme kunagi alustanud uudishimust.

3. osa – PAKENDAMINE/HOIUSTAMINE

Ratta hoidmiseks parimad tingimused on tühi, kuiv, soe, pime, tolmuvaba jnejnejne ruum. Ilmselgelt enamikul meist sellist ei ole. Aga ega sellest elu seisma ei jää!

Kui pead hoidma ratast lahtisel rõdul, mõtle kuidas sõpra kaitsta liigse märja eest. Ise mõtleksin võimalikult suurest kilekotist, millesse ratas pakkida ja kinni teipida.

Kui pead hoidma ratast vargakindlas, aga väikeses keldriboksis, soovitan keerata pedaalid küljest ning lenksu risti ning üritada seejärel ratas kinnitada võimalikult lae alla seinale. Siis pääsevad pereliikmed ilma ratast rappimata ligi nii talvekartulile, kurgipurgile kui ka briketiriidale. Sellises situatsioonis üritaksin ise pakkida ratta sisse stressi- või mullikilesse. See aitab kaitsta ka selle eest kui briketiämbrist üks tükk maha pudeneb ja enne lõplikku seiskumist otsustab ka Su hea sõbraga kontakteeruda.

Kui pead ratast hoidma ruumis, kus liiguvad ka pisinärilised (meil viisid rotid kapsaraua ära, ega toonudki tagasi, mäletad?), siis mina hoiaksin ratast nii nagu ta on, ilma kiletamata. Ole mureta – nad võivad kapsaraua ära viia, aga ratas neile tegelikult ei maitse ja nad seda väga ei proovi. Sadulad ja muud pehmed asjad võivad sattuda ohvriks, aga ega selle vastu head rohtu pole. Ringi joostes nad küll kasutavad ka ratta pinda oma kemmerguna, aga see pole kliimasoojenemise kõrval väga suur probleem. Miks soovitan mitte pakkida? Uudishimu ajab neid tegelasi pakendit ennast närima ja lõpuks võibolla oma kinnisvara looma sellesse kotti.

Ainsad tingimused, mis rattale eriti ei meeldi, on sooja ja külma vaheldumine. Seega – lõõtsabussijuht ei peaks liinil olles ratast bussis kaasa sõidutama, et ratta sisemusse ei saaks kondensvesi tekkida.

Kui oled selliselt talitanud, võid olla enam-vähem kindel, et kevadel esmaste rattasõidu tunnete tekkimisel võib vaja olla vaid kummide pumpamisel.

Seniks, kuni veel saate, koguge kilomeetreid. Ja kui seda enam ei saa, siis võtke see tekst algusest peale läbi!

Võta julgelt ühendust!

Andres Lekko,
Velomarketi rattahoolduse peamehaanik.