Sale ja stiilne ratas viib ka laisa kiirelt kohale

Mõtlesin – tahaks proovida mõnd kerget linnaratast. Ja kindlasti ilusat! Ülemäära sportlikud versioonid mind ei peibutanud, sest eesmärk polnud neoonliibukates mööda maanteed hullult trenni vihtuda. Oh ei! Mul oli hoopis teine siht – tahaks stiilset ja saledat kaherattalist sõpra, kellega tööl käia ja sõpradega kohtuda, mõnusasti kõiki oma tavalisi trajektoore läbida.

Kas rutem saab?

Rattaomaniku elus toimub üsna sageli korduma kippuv elustiilimuutuste jada. Alguses sõidad niisama lõbu pärast. Siis harjud juba igale poole vändates kohale jõudma. Siis armud paremasse enesetundesse, mis liikudes tuleb ja ega asja roheline vaade ka just vähe korda ei lähe. Ning varem või hiljem saabub hetk: aga mis oleks, kui teeks seda kõike veidi kiiremini? Tõsi ta on – mida rohkem tunde ratta seljas nädala peale kokku tuleb, seda rohkem liikumise kasutegur rolli mängima hakkab. Isegi kui sport ega saavutused pole olulised.
Fixiega sõita on sootuks teine tunne kui kruiiseri tüüpi ratastel. See pole tugitoolis lösutamine, vaid esmalt peab harjuma madalama asendiga. Siis sellega, et juba väga kerge väntamine annab korraliku hoo sisse. Liigelda ja manööverdada on kitsarehvilise fixiega õnneks maru lihtne isegi sellel, kes end liikluses ülearu kindlalt ei tunne.

Sale ja lihtne

Saledusel ja kergusel on ka oma hind – ratta küljes ei tolkne ühtegi lisa. Pole porilaudu, ehk see ratas sobib neile, kes sõidavad hea ilmaga, mitte ei pressi hambad risti läbi pori. Usun, et enamik eestlasi on seda sorti. Samas iga-ilma-rattur saab porilauad vabalt juurde kruvida.
Pole ka tugijalga ega pakiraami. Tõsi, neidki saaks juurde panna, aga siis kaoks see imeilus sale joon! Mina ei raatsi sellest kindlasti loobuda, parem hangin tööle vuramiseks stiilse seljakoti. Õlakott pudeneb alla lenksule, sellega ära parem mässama hakkagi. Sõites selgub, et tugijalata saab lõdvalt hakkama – enamasti tahad ratta ju turvalise liigendlukuga kinni panna ning see tekitab alati toetuspunkti. Ja kas poste ja seinu siis maailmas vähe on!
Minu valitud rattal oli ka vaid üks käik. Mõnele kindlasti miinus, aga mulle suur kergendus. Minu töötrajektoorile jääb kaks korraliku kaldega mäge ja neist mõlemast väntasin fixie seljas vaevata üles. Ja ma pole mingi jõujurakas, tavaline linnavurle! Nii et käikudeta saab, vähemalt minu elustiili juures, samuti hakkama.

Teeme testi!

Kõige rohkem huvitab mind kui palju imekerge ratas mu tavalisest kruiiserist kiirem on. Sportlik inimene ütleks muidugi, et ratas on just nii kiire kui rattur vajutab. Õige küll. Aga mina ei plaani sporti teha. Otsustan sõita oma tavalises, elu nautivalt laisas tempos lisamata mingit pingutust.
Minu jaoks on hommikune rattarituaal tööle jõudmiseks püha. Mõnus osa päevast, mil mõtteid klaarida, tahan seda tavalisel moel nautida. Tööle väntan tavaliselt 33-35 minutit. Sinna hulka käib trobikond peatumisi teeületustel. Neid on kokku mu teekonnal lausa 21 – korralik rägastik see linnaruum!
Kinnitan fixie disainiga sobiva retrokiivri ja asun teele. Teen kõik täpselt nii nagu tavaliselt. Vahin ringi, unistan ja jokutan mitme punase foori taga. Kohale jõudes näitab telefon, et aega kulus 16 minutit. Ehk täpselt poole vähem! Päris hea.

Tassi kuhu tahad

Nüüd avastan järgmise peatüki – manööverdada on selle kitsa ja kerge riistapuuga imelihtne. Igas moodsas kontoris on täna rattaparkla. Meie meediamajas on see turvalises sisehoovis valvuri pilgu all. Kuid pääseda sinna nüüd ülearu lihtne pole. Fixie parimad iseloomuomadused tulevadki ilmsiks siis kui teda tassida vaja – viskad õlale ja lähed. Ta on ehk vaevalt 10 kilo, kaalub sama vähe kui ämber vett.
Sisehoovis pargib teisigi rattaid üsna tihedas rivis, aga minu kleenuke sõiduriist mahub sinna vabalt vahele. Ratta kaalutusest saan rõõmu tunda ka paari trepiga kohtudes ning garaažis seda seinale visates – ei mingit pingutust, tõesõna.

Raha ja aega läheb vähem

Rattaelu rõõmude hulka kuuluba ka ilmselge fakt, et raha asemel kipuvad kilod kaduma. Taksotšekke enam ei kogune, mis on juba märkimisväärne eelis. Ja aega kulub, eriti kerge ja kiire fixiega sõites, samuti oluliselt vähem. Tipptundidel on teinekord isegi kahju vaadata neid pudelikaeltes passivaid autosid, kellest rattur saab elegantse kergusega mööda vändata. Neil mõnnadel hetkedel olen isegi mina nõus oma pikki koibi veidi väledamalt liigutama. Ja pisimatki heitgaasipilve sind iialgi ei saada.

Autor: Kristina Herodes