Hetkel on turul päris mitmeid erinevaid elektrilisi sõiduvahendeid, mis võib ostja jaoks teha parima valiku keeruliseks. Elektriliste tõukerataste hinnavahemik kõigub 300 euro kui ka 9000+ euro eest ning tekib küsimus, miks üks on nii kallis ning teine, mis näeb sarnane välja, on kaks-kolm korda odavam. Hind sõltub mitmest tegurist – mootorite arvust ja võimsusest, aku mahutavusest, vedrustuste ja pidurite tüübist, materjalide kvaliteedist, lisavarustusest, valgustusest, tootjast ja paljust muust.

Targa valiku tegemisel on kaks olulist punkti, mida arvesse võtta – eelarve ja eesmärk. Kui ostja eelarve on enam-vähem paigas, tuleb järgmise sammuna selgeks teha, milleks tõukeratas ostetakse – “Milline tõuks minule?”. Näiteks, kui tahetakse iga päev tööl käia 20 km kaugusele, siis ükski madalama hinnaklassi elektritõukeratas ei sobi, sest tavaliselt on neil väiksem aku ning maksimaalne läbisõit ühe laadimisega jääb väikeseks. Meeles tuleb pidada ka tõukeratta kaalu, sest mõned mudelid kaaluvad isegi üle 50 kg

Odavamad elektritõukerattad hinnavahemikus 350-600€

Selle hinnaklassi elektritõukerattad sobivad algajatele, kes alles katsetavad või uudishimust tahavad proovida.

Mootori võimsus (W) on neil väike. Odavamatel elektriõtukeratastel on võimsuse näitaja 250 W ringis ning tippkiirus on neil kuni 25 km/h. Sellistel mootoritel on aeglasem kiirendus ning tippkiiruse saavutamine on raske, kui ratas peab kandma rohkem kui 80 kg. Ka ülesmäge sõitmine on peaaegu võimatu. Kui on vaja sõita pidevalt ja kanda suuremaid raskusi, soovitame võtta mudeli, millel on võimsust 350 W ja rohkem.

Aku mahutavus on samuti väiksem, mis tähendab väiksemat sõiduulatust – umbes 20 km. Tehasepoolsed katsed on tavaliselt tehtud ~75 kg kaaluva sõitjaga ning tasasel teel. Seega tuleb arvestada, et maastikul sõites võib sõiduulatus olla lühem. Mida suuremat raskust ratas kannab, mida ebatasasem on tee, mida rohkem tõuse ja langusi peab läbima, seda rohkem energiat peab aku kulutama.

Vedrustus neil kas puudub või on minimaalne ning rehvideks on enamasti tahked rehvid. Need põrutavad rohkem ja teel püsimine on ebakindlam. Plussiks on aga see, et erinevalt õhkrehvidest on tahked rehvid torkekindlad ja vajavad minimaalset hooldust.

Seega, kui tahetakse mõnikord vabal ajal enda lõbuks sõita, siis sobib odavam tõukeratas väga hästi. Näiteks

• Reelika, kes elab 4ndal korrusel, valib endale tõuksi, et vahepeal sõpradega lõbusõitu teha. Soovitame talle Prantsusmaa elektritõukerataste tootja Power Zero mudelit Z8. Ülikerge vedrustusega töökindel masin, mis mõeldud algajatele.

Osta Power Zero Z8 siit

Keskmise hinnaklassi elektritõukerattad hinnavahemikus 600-1000€

Selle hinnaklassi tõukeratastel on mootori võimsus suurem (350 W ja rohkem, 500 W ringis), seega kiirendus ja saavutatav tippkiirus on suurem. Neil on ka rohkem jõudu kanda suuremat raskust ja sõita ülesmäge.

Aku mahutavus on suurem ja nende sõiduulatus on umbes 25-50 km.

Neil on parem vedrustus, pidurid ning rehvid. Kasutatakse rohkem õhkrehve, mis on pehmemad ja ei põruta nii palju kui täisrehvid. Mugavam on sõita rattaga, millel on õhkrehvid, kuid puudub vedrustus kui rattaga, millel on vedrustus olemas, kuid all on täisrehvid. Õhkrehvidel on parem pidamine kui täisrehvidel – nad ei libise teel nii kergesti ja pidurdusteekond on lühem. Kuid nad vajavad rohkem hooldust – rehvirõhk peab olema õige ja torkeaukude tõttu võib rehv katki minna.

Kui peale esimese soodsama tõukeratta kasutamist tekkis suurem huvi elektritõukerataste vastu, vahetatakse oma vana ratas igati mugavama vastu välja. See sobib hästi neile, kes pole enam algajad “pühapäevasõitjad” ja kes eelistavad mugavust. Nendega on küllalt hea igapäevaselt sõita juba natuke pikemat maad, näiteks tööle-koju.

Selle hinnaklassi elektritõukerattad ei ole ka väga rasked, juhul kui neid on vaja kanda aku tühjenemise korral või viia tuppa hoiule ülemistele korrustele.

Kellele sobiks selle hinnaklassi masin?

• Toomas, kes töötab Tartus ning tahab tööle sõita iga päev ja iga ilmaga. Soovitame talle Prantsusmaa elektritõukerataste tootja Power Zero mudelit Z9 48V, mille sõiduulatus on 35 km. Vedrustusega ning esi- ja tagatulega tõuksil on sõit mugav ja liiklejat on teel kerge märgata.

Osta Power Zero mudel Z9 48V siit

Kallimad elektritõukerattad hinnaklassis kuni 1000€ ja rohkem

Selle hinnaklassi elektritõukerattad on kõige võimsamad, kõige kiiremad, kõige mugavamad, kõige vastupidavamad, kõige paremad … ja kõige kallimad.

Neil on võimsad mootorid mõlemal rattal (~1000 W), millega on võimalik sõita igal maastikul ja suurematel tõusudel. Ka sõiduulatus palju suurem, ~60 km või rohkemgi. Neil on kvaliteetsed pidurid ja tihti ka suuremad, laiemad ja sügavama mustriga rehvid, millega saab mugavalt sõita ka kruusateedel. Vedrustus mõlemal rattal ja juhtraual ning lisavarustuse valik on suurem.

Ainukeseks miinuseks on nende suur kaal. Suuremad mootorid, suurem aku ja vastupidavam materjal tõstavad paratamatult kaalu. Kuid kuna neil on pikem sõiduulatus ja nad on vastupidavad, jõuab nendega alati sihtkohta.

Kellele sobiks selle hinnaklassi masin?
Rain, kes töötab Tallinnas ning iga päev külastab 10 ettevõtte poodi selleks, et toidu kvaliteedi kontrollida. Soovitame talle Prantsusmaa elektritõukerataste tootja Power Zero mudelit Z8 Pro, mis on piisavalt kompaktne ning suure mahutavusega akuga, millega saab sõita kuni 50 km.

Osta Power Zero mudel Z8 Pro siit

 

Off-road sportimiseks elektritõukerattad

Selle klassi elektritõukerattad pakuvad suurt kiirust ja väga pikka sõiduulatust. Neil on võimsad mootorid, enamasti hüdraulilised ketaspidurid, laiad rehvid, suured rattad, väga hea vedrustus. Sportimiseks mõeldud elektritõukerattad on väga vastupidavad, mugavad ja tugevad, millega saab sõita raskemal maastikul. Nad sobivad ka igapäevasõitudeks, kuid peab tähelepanu pöörama kaalule, kuna nad on tavaliselt ~30 kg rasked.

Kellele sobiks selline masin?

• Ivo, kes soovib osaleda offroad tõuksi võistlustel. Soovitame talle Power Zero mudelit Z10X 60v. Kahe mootoriga ülivõimas hea vedrustusega masin, millele on võimalik ka maastikurehvid panna.

Mida meeles pidada?

Aja jooksul ja sagedasel kasutamisel aku mahutavus paratamatult väheneb. Sellega koos ka sõiduulatus. Enamasti säilitavad akud oma mahutavuse 300-500 laadimistsükli järel. Parimad kannatavad isegi kuni 1000 tsüklit, enne kui mahutavus langema hakkab.

Erineva hinnaklassi tõukeratastel on ka erinev kandevõime. Euroopa turule toodetud tõukerataste maksimaalseks kandevõimeks on tavaliselt 100 kg.
Elektritõukeratta maksimaalsest kandevõimest suurema raskuse vedamine kahjustab mootorit ning tippkiiruse saavutamine ja tõusudest üles sõitmine on raske või isegi võimatu. See võib muuta garantii kehtetuks ning lisaks on ka sõitjale ohtlik, kuna puruneda võivad ka paljud teised komponendid, näiteks pidurid või vedrustus.
On vähe teada fakt, et paljud elektriõukerattad ei ole veekindlad. Üks suuremaid elektritõukerataste tootjaid on Hiina, mis valmistab rattaid enda kliima jaoks. Võib ka juhtuda, et veekahjustused ei kuulu garantii alla. Seega uurige hoolega, kas elektritõukeratas on veekindel ja kas veekahjustused kuuluvad garantii alla.
Paljusid tõukerattaid saab kokku voltida, et võtaks vähem ruumi ja oleks mugav endaga vajadusel kaasa võtta. Kas auto pakiraami, tuppa hoiule vm. On ka selliseid, millel saab aku eemaldada ning laadida mugavalt kodus või kontoris.

Selline võimalus on olemas Eestimaise tõukerataste tootja Velt Smart Scooter’i elektriõukeratastel:

Hea asi maksab!

Üks kindel soovitus on vaadata “premium” ja/või “rahva valiku” brändi suunas (näiteks Power-Zero, Kaabo, Inokim Dualtron, Segway Ninebot). Siis saate kindel olla, et sõiduvahend koosneb kvaliteetsetest ja töökindlatest komponentidest. Oluline on ka see, et need tooted on palju ohutumad võrreldes odavate Hiina mudelitega, mis lähevad katki sõidu ajal või süttivad põlema laadimise ajal.

Igale maitsele leidub midagi! Tähtis on vaid aru saada, mida vaja on ja milleks. Kui tõukeratta kaal on tähtis, siis tuleb vaadata kompaktsete mudelite suunas. Kui maksimaalne distants on tähtis, siis tasub vaadata aku mahutavust. Kui on vajalik hea vedrustus ning võimas mootor ning suur aku, siis tasub vaadata power-tõuksi suunas.
Mõnikord on soovid nii spetsiifilised, et tõukerattamaailm ei ole võimeline veel kõiki soove täitma, kuid õnneks on kõrval ka elektrirattad, millega saab sõita kaugemale (kuni 150km ühe laadimisega) ning mis kasutavad selleks vähem energiat

VAATA KÕIKI ELEKTRITÕUKERATTAID SIIT

 

 

Kevadiste soojade ja kuivade ilmadega tekib tahtmine minna välja ning nautida värsket õhku ja päikesepaistet peale pikka ja pimedat talve. Praegu ongi õige hetk tuua välja oma kaherattaline sõber ja minna sõitma. Kuid enne teele asumist tasub kontrollida, kas jalgratas on sõidukorras ja vajalik turvavarustus olemas.

Kõige tähtsam roll on kiivril. Kuigi kiivri kandmine on kohustuslik ainult alla 16-aastastele lastele, on see siiski kõigile rattaga liiklejatele rangelt soovituslik. Austraalias läbiviidud uuringutes tuvastati, et kergliikuri juhi surmaga lõppenud õnnetustes oli 43% juhtudest surma põhjustajaks peavigastus. Seepärast on oluline kergliikuriga sõitmisel kaitsta eelkõige pead.
Lihtsalt kiivri olemasolust ei piisa. Et kiivrist kasu oleks ja see Sind ka kaitseks, peab olema täidetud mitu tingimust – õige suurus, õige tüüp, kellele mõeldud. Valiku llihtsustamiseks toomegi välja, mida sobiva kiivri valikul silmas pidada.

Kiivrite tüübid

Olenevalt sellest, kas oled algaja või kogenud sõitja, tuleb valida oma sõidustiilile vastav kiiver, et sõit oleks turvaline. Sobimatu kiiver mitte ainult ei muuda olemist ebamugavaks, vaid on õnnetuse korral ka lausa ohtlik. Seega vali endale peakaitse, mis sobib Sinu sõiduharjumusega, et nautida turvalist ja mugavat sõitu. Igapäevaseks rahulikuks sõiduks linnas ei ole vaja kanda rattasõiduspordi jaoks mõeldud kiivrit. Järgnevalt on välja toodud kolm levinumat tüüpi.

Maastikusõidu- ja matkakiiver

Maastikusõidukiivrid on suuremad ja kinnisemad, kattes pead rohkem kui teised kiivrid. Põhjus selles, et maastikul sõites kukutakse tavaliselt igas suunas – ettepoole, selili, külili – vastupidiselt näiteks maanteesõidul, kus tavalised kukkumised on just suunaga ettepoole. Seetõttu ka kiivri suurem katvus, et pea oleks igast suunast tulla võivate põrutuste eest võimalikult palju kaitstud, eriti kukal ja oimuluu.
Maastikusõidukiivrite õhuavad on disainitud nii, et nad pakuvad jahutust just väiksema sõidukiiruse puhul. Ventilatsiooniavad on neil suuremad ja neid on vähem, mis tähendab, et ka müratase on neis suurem, eriti kiiremini sõitmisel.
Maastikusõidukiivritel on tavaliselt ka viisor või “nokk” kaitseks tolmu, pori ja päikese eest ning õhuavade ees on putukakaitse.

 

Maanteekiiver

Enamus kukkumisi maanteel on suunaga ettepoole. Seega on kiivrid ehitatud nii, et pakuks kaitset just pea esiosale ning külgedele. Maanteekiivrid on kergemad, neil on rohkem ventilatsiooniavasid, mis pakuvad jahutust just suurel kiirusel sõitmisel. Paljud maanteekiivrid on valmistatud süsinikkiust komposiitmaterjalist, mis on tugevam ja kergem materjal kui paljud erinevad plastikud. Paljude uusimate disainilahenduste eesmärk on pakkuda hoolikalt läbimõeldud õhuavadega ja väiksema õhutakistusega kiivrit, et intensiivse sõidu ajal pea üle ei kuumeneks. Tavaliselt ei ole kiivritel kaasas viisorit ehk “nokka” päikesevarjuks. Maanteesõidul on jalgratturi asend rohkem ettepoole, pea allapoole ja viisor lihtsalt varjab ratturi vaatevälja.
Kõige kergemad kiivrid võivad kaaluda isegi vähem kui 200 grammi, kuid nad on ka tavapärasest kallimad. Suurt tähelepanu pööratakse kiivrite aerodünaamilistele omadustele, et õhutõke oleks võimalikult väike. Kiivrid on seega palju siledamad ning õhuavasid on vähem.

Maailma kõige kergema kiivri on välja töötanud Itaalia bränd Limar. Ultralight+ mudel on tootmises olnud juba mitu aastat, kuid see on veel tänaseni väga nõutud oma väga kerge kaalu pärast – M suurus kaalub 175 g, L suurus 210 g. Ka meil Velomarketis on valikus siiani maailma kergeima kiivri rekordit hoidev Limar Ultralight+ mudel!

Limar on sponsoriks kauaaegsetele profiratturimeeskondadele nagu Astana-Premiere Tech (al 2017) ja Gazprom-RusVelo (al 2019). Mõlema meeskonnaga tehakse koostööd kiivrite arendamises disainist kuni testimiseni. Ultralight+ kiivritel on olnud oma roll meeskonnaliikmete heade tulemuste saavutamisel. Limariga sõidetakse ka Tour de France’il – profiratturitele pakutakse alati parimatest parimat, ühendades endas aerodünaamika, ventilatsiooni, kaalu ja turvalisuse.

 

Linnasõit, igapäevane sõit

Selleks mõeldud kiivrid on ehituselt ja funktsioonilt palju lihtsamad. Kuna ratturi sõidukiirus on väiksem ning eesmärgiks pole intensiivne sporditegemine, pole vaja kiivri disainis muretseda näiteks õhutakistuse vähendamise pärast. Õhuavade hulk on neil väiksem, välimus lihtsam ja vähem sportlikum.
Velomarketis on suur valik Nutcase kiivreid, mis on just igapäevaseks linnasõiduks mõeldud. Nutcase kiivrid näevad välja väga trendikad ja toredad.

Kiivri ehituse ja turvalisuse standard

Kiivri ülesanne on õnnetuse korral kaitsta sõitja koljut ja aju. Korralik kiiver hajutab löökjõu, säästes sõitjat võimalikult efektiivselt tugevast põrutusest ja traumast, päästes isegi elu.

Kiiver koosneb kolmest komponendist:

• pealmine tugev kaitsekest – kaitseb kiivri voodrit teravate torgete ja rebenemise eest. Sile kest libiseb pinnasel paremini ega jää kergesti kuskile kinni, hoides ära kaela kahjustavad järsud jõnksatused.
• pehme vooder – neelab endasse löökjõu, vähendades sellega peale ning ajule põhjustatavat traumat.
• kinnitusrihm lõua all – et kiiver õnnetuse hetkel kindlalt peas püsiks.

Kiivrid on valmistatud vahtpolüstüroolist, mis tugeva löögi korral hajutab löögijõu kiivri sees laiali. Kuna vahtmaterjal on ise pehme, peab selle ümber olema tugev pealmine kest. See kest on sile, mis laseb kiivril mööda pinda libiseda, et kiiver kuskile kinni ei jääks. Nii hoitakse ära võimalikke kaelavigastusi. Enamus väliskesti on valmistatud plastikust, kuid on ka kallimaid kiivreid, mille väliskest on süsinikkiust komposiitmaterjalist – see on tugevam ja kergem kui plastik.

Turvalisus

Kuidas kontrollida kiivri vastavust turvalisuse nõuetele? Kiivri sees on vastav kleebis – uus kvaliteetne kiiver on kindlasti märgistatud CE EN1078 märgisega. Lisaks on veel teisigi tegureid, mis võivad kiivri valimist mõjutada.

MIPS süsteem

Õnnetusjuhtumite kaudu on ilmnenud, et kuigi kiivri ja pea vigastused paistavad olevat minimaalsed, võib aju siiski saada suuremaid põrutusi. Aju pole kolju küljes kinni, seega saab ta koljusiseselt raputada ning ajukahjustuse oht on suurem. Tugeva löökjõu ja põrutuste vähendamiseks on välja töötatud uus süsteem – MIPS (Multi-directional Impact Protection System).

MIPS on kasutusel järjest rohkematel uue põlvkonna kiivritel. Kiivri voodri külge on pandud “loksuv” kiht, mis võimaldab kiivril pea suhtes vähesel määral liikuda, neelates löökjõudu veelgi. Kuigi MIPS kiht liigub kõigest paar millimeetrit igas suunas, on selle mõju traumade ja ajukahjustuste ära hoidmisel märkimisväärne.

Järgnevast minutipikkusest videost on piltlikult näha MIPS süsteemi töötamas:

Kiivri arendamine on suur ja laiahaardeline töö. Lazer kiivrite tootejuhi Audrey Yu sõnul võtab uue kiivri valmistamine aega vähemalt aasta. Selle aja sisse mahub visandamine, projekteerimine, 3D mudelite valmistamine, testimine, proovikiivrite valmistamine, sertifitseerimine ehk nõuetele vastavusse viimine, vastupidavuskatsete läbiviimine ja graafilise disaini tegemine. Alles siis, kui kõik eeltoodud punktid on täidetud, saab laiema tootmise peale mõelda. Turvalisemate ja efektiivsemate (ja kallimate) kiivrite valmistamisel pikeneb aeg ligi kahe aastani.

Pildil MIPS süsteemiga kiiver seestvaates

Kuidas valida parajat kiivrit

Väga oluline on, et kiiver oleks täpselt paras, sest just siis püsib kiiver õnnetuse korral kindlalt peas ja saab pakkuda maksimaalset kaitset. Järgnevalt mõned olulised punktid, mida kindlasti järgida kiivri valimisel.

Suurus

Tavaliselt on kiivrid jaotatud kolme suurusjärku:

• väike (small – S)
• keskmine (medium – M)
• suur (large – L)

Täpne suurus erinevatel tootjatel nendes vahemikes siiski erineb. Näiteks M suurus võib erinevatel brändidel olla tegelikkuses mõõtmetelt erinev. Seega tasub oma pea ümbermõõt ise mõõta ning vaadata, mis suurusjärku Sinu mõõdud ühe brändi puhul sobivad.

Mõõt võetakse pea kõige laiemast kohast, umbes kaks sentimeetrit kulmujoonest kõrgemalt.

Juhul, kui oled kahe suuruse vahel, siis pigem vali väiksem. Suurem on tõenäoliselt liiga suur, kuid väiksem püsib paremini peas. Võid proovida ka rattamütsi kiivri alla panna, kui kiiver on tõesti natuke suurem kui võiks olla.

Kinnitamine

Kõigepealt peab kiivri sättima pähe õigesse asendisse. Peakaitse ei tohi vajuda liiga ette ega taha. Selleks mõõda otsmikul kulmude kohal kahe sõrme laiune vahe – sellisele kõrgusele peab jääma kiivri esiosa.

Kiiver peab peas püsima ilma lõuaaluse rihma abita ka siis, kui pead kallutada ette-taha-küljele. Rihmad on selleks, et õnnetuse korral ei kukuks kiiver peast.

Paljudel kiivritel on olemas sisemine reguleeritav kinnitussüsteem, mis moodustab pea ja kukla ümber võre. Sellega püsib kiiver kindlamini ja mugavalt peas. Siiski on oluline, et kiiver ise sobiks Sinu pea kujuga, sest kinnitussüsteemist üksi korralikuks kaitseks ei piisa. Kõikide brändide kiivrid ei pruugi igaühele sobida. Itaalia kiivrid on tavaliselt kitsamad, Ameerika kiivrid on rohkem ümaramad. Pea ümbermõõtu on kerge võtta, kuid kas kiiver just Sinu peakujule sobib, saab teada ainult pähe proovides.

Kui kinnitussüsteem on parajaks keeratud, tuleb reguleerida lõuaalune rihm. Kinnise rihma ja lõua vahele peab mahtuma üks sõrm ning rihmad peavad kõrvade ümber moodustama V-kuju. Mõlemaid kohti peab olema kerge kohandada ja nad peavad olema kindlalt paigas.

Kui kinnitused parajaks reguleeritud ja kinnitatud, tee suu pärani lahti. Kui tunned, et kiiver surub parajalt vastu pealage, siis on kiiver paras. Kui kiiver vastu pealage ei lähe, tõmmake rihma rohkem pingule. Nii on kindel, et õnnetuse korral püsib kiiver peas.

Veendu, et kiiver ei pigistaks ega suruks kuskilt. Kui nii on, siis ei ole kiiver sobilik kas suuruse või kuju poolest ja tuleb välja vahetada.

Kui Sa kannad prille, siis proovi kiivrit koos nendega, sest olenevalt kiivri kujust ei pruugi prillid kiivri alla alati mahtuda. Veendu, et kiivri kest ega kinnitussüsteemid ei puutuks prilliraame.

 

Kokku võttes – kiivri kandmisel kehtib valem: 2V1

2 – pähe panekul jälgi, et kiiver oleks kulmujoonest kahe sõrme jagu kõrgemal

V – rihmad oleksid pinguldatud nii, et kõrv jääb kahe rihma ehk V-kuju vahele

1 – kinnitatud rihma ja lõua vahele mahub üks sõrm (väikestel lastel kaks sõrme)

Pea meeles, et ükskõik kui hästi kiiver Sulle ka ei sobi, pole sellest vähimatki kasu, kui see pole korralikult kinnitatud.

Siin on lühike video maanteeametilt, kus näidatakse selgelt, kuidas kiivrit kanda ja mida meeles pidada:

Kiivrid lastele

Laste kiivrid ei erine täiskasvanute omadest. Kuid on siiski mõned olulised punktid, millele tähelepanu pöörata. Ka lastele peavad kiivrid olema täpselt parajad. Väga ohtlik on mõtteviis – jätame kasvuvaru. Halvasti istuv kiiver ei paku mingit kaitset. Kiivrit peab kandma selleks ettenähtud ajal ja tegevusel. Kiivrit pole vaja peas hoida, kui lapsed tegelevad millegi muuga peale sõitmise. Mänguhoos võib kiiver kuskile kinni jääda ning tõmmata rihma lõua alt liiga pingule, näiteks mõne mänguplatsi atraktsiooni või puu oksa külge. Laste kiivritel on tihti viisor/nokk silmade kaitseks päikese eest, õhuavad pea jahutamiseks. Kiivrid on mitmeti parajaks reguleeritavad. Mõnedel on rihmad magnetkinnitusega, mida on lapsel mugavam kasutada. Väikelastele ja veidi suurematele on valikus vahvaid värvilisi kiivreid. Kuueaastastele ja vanematele lastele mõeldud kiivrid on sisult nagu täiskasvanute kiivrid.

VAATA LASTE JALGRATTAKIIVRITE VALIKUT SIIT

Kuidas hooldada ja kuna välja vahetada?

Kindlasti peab vahetama kiivri juba peale esimese õnnetuse juhtumist. Lööke saanud kiiver ei ole enam vastupidav, sest isegi suhteliselt väikese põrutuse korral tekivad kiivrisse praod ning see pole enam turvaline. Löögijõudu endasse neelav sisemine pehmenduskiht on ehitatud ainult ühekordseks “kasutamiseks”. Vastupidavam materjal teeks kiivri aga liiga raskeks.

Kiivritel pole kindlat aegumise kuupäeva, kuid paljudel tootjatel on soovituslik ajavahemik kiivri väljavahetamiseks. Kui juba kiivri värv on tuhmunud või kinnitusrihm narmendab, on ta ammu kasutuskõlbmatuks muutunud. Kuigi pehmendusmaterjal ise ei pruugi vananeda, on kiivril palju teisi komponente, mis võivad ajaga kuluda ja laguneda, näiteks liimid ja lahustid.

Ära viska ega põruta kiivrit ilmaasjata. Tootjate ühine seisukoht on, et nädalas mitu korda kasutatava kiivri peaks välja vahetama nelja-viie aasta tagant olenemata sellest, kui palju kiiver on saanud põrutada. Lihtne reegel on, et kiivri eest peab hoolitsema – ei viska ega põruta ilmaasjata.

Puhasta peakaitset regulaarselt. Ära kasuta tugevaid puhastusvahendeid, tavalisest seebist ja pehmest lapist piisab. Pehmenduspadjakesi saab eemaldada ja pesta eraldi.

Hoia kiivrit jahedamas ja kuivas kohas. Soojemates temperatuurides vananevad kiivri erinevad komponendid kiiremini ja muutuvad rabedaks (näiteks liim). Ei tohi kanda kiivrit, millel on nähtavad kuumuskahjustused – “mullitav” materjal, mõrad, muutunud värv või pleegitus.

Ära laena oma kiivrit teistele. Sa pead täpselt teadma, kuidas kiivrit on kasutatud ja kas see on saanud suuremaid põrutus. Pead olema kindel, et peakaitse on ikka kasutuskõlblik.

LÕPULAUSE

Loodetavasti Said ülevaate erinevatest kiivritest ja näpunäidetest ning kõige olulisema kaaslase valimine on nüüd palju lihtsam. Velomarketis on sportimiseks ja igapäevasteks sõitudeks tarvilikke kiivreid nii suurtele kui väikestele. Tule külla, aitame meelsasti!

 

 

Suvi 2021 professionaalsed Premium klassi jalgrattad Velomarketis!

Sulle meeldib seigelda maastikul ja otsida uusi kohti? Need rattad ei jäta sind hätta!

VAATA KÕIKI MAASTIKUJALGRATTAID

Sõidad nii murul kui maanteel? Cyclo/gravel rattaga on see ühtmoodi mõnus nii mudas kui asfaldil!

VAATA KÕIKI CYCLOCROSS JA GRAVEL JALGRATTAID

Sinu jaoks on oluline kiirus? Maanteerattaga jõuad esimesena palliplatsile või koju teleka ette!

VAATA KÕIKI MAANTEEJALGRATTAID 

Elektritõukeratas ehk elektritõuks on ideaalne sõidukaaslane, kui liigud mänge vaatama!

VAATA KÕIKI ELEKTRITÕUKERATTAID 

Kui Sina oled üks nendest, kes muretseb oma jalgratta varastamise pärast, siis sattusid õigesse kohta!

Esmalt tea, et Su mure on igati põhjendatud. Statistika kinnitab, et rohkem kui tunniks ajaks lukustatud jalgratta järelvalveta jätmine tänaval annab varastele tihti piisavalt aega, et lukk lahti murda ja jalgrattaga ära sõita. Kuidas seda siis vältida? Õige luku valimine tundub olevat keeruline protsess, kuid kui Sa tead, milliseid faktoreid vaadata, siis tegelikult on kõik lihtne. Järgnevates lõikudes teeme kindlaks, millist lukku Sul vaja oleks. Otsustame Sinu vajaduste põhjal, kui turvalist lukku Sa vajad, vaatame üle, mis tööriistadega vargad lukke lahti murravad, ning sukeldume erinevatesse lukutüüpidesse.

Mida varas mõtleb?

Oled sa vahel mõelnud, kui lihtne oleks Sinu ratast varastada? Sedalaadi mõttekäigule aitavad vastust leida kaks küsimust: Esiteks – Kui kaua Sinu ratas enamasti järelvalveta lukus on?
Teiseks – Kui keeruline on ratast lahti muukida?

On kahte sorti vargaid – professionaalsed ja soodsale juhusele lootvad vargad. Viimased on sellist tüüpi pikanäpumehed, kes nähes halvasti lukustatud või – veel halvem – lukustamata ratast, kasutavad võimalust rattaga kiirelt ja mugavalt ära sõita. Professionaalsete varaste sihtmärgiks on kallimad rattad. Olenemata ratta lukust, peavad nad plaani ja harivad end luku lahti murdmise osas. Professionaalne varas võib kalli ratta kättesaamiseks olla valmis isegi teie garaaži või suvilasse sissemurdmiseks. Selliseid rattaid ei tohiks kindlasti kauaks järelvalveta jätta.

Luku avamiseks on mitmeid võimalusi. Varaste tööriistadeks võivad olla haamer, tangid, nuga, rauasaag ning muud teravad esemed. Võtmega lukku on võimalik ka lahti muukida. Internetist saab üsna lihtsalt tellida erinevaid lukumuukimise komplekte, mida on võimalik guugeldades kasutama õppida. Koodiga lukkude puhul on süsteem enamasti sarnane ning sellist tüüpe lukke on võimalik näiteks Youtube`i videote põhjal küllaltki kergelt lahti muukida. Kõik eelnev aga sõltub ikkagi luku kvaliteedist. Odavaid ja ebakvaliteetseid lukke avab varas kiiremini kui kvaliteetsemaid ja kallimaid jalgrattalukke. Sestap tulekski valida endale lukk, mis hoiaks varaste sügelevad näpud tagasi, mitte ei annaks neile lootust, et see on muugitav või lõhutav.

Kuidas ma teada saan, kui turvalist lukku mul vaja on?

Ketaslõikuriga läbi lülilukkude ja kettlukkude lõikamine teeb palju lärmi ja võtab aega. Tangidega odavamast trosslukust jagu saada ei ole väga keeruline. Seega see, kui turvalist lukku Sul vaja on, sõltub eelkõige sellest, kus sa oma ratast lukustad ning kui kauaks ratas järelvalveta jääb.

Kui kahe või enama küsimuse vastused jäid “Suure riski” veergu, siis oleks Sul vaja suurema turvalisusega lukku. Kui aga kahe või enama küsimuse vastused jäid “Väiksema riski” veergu, siis saad hakkama madalama turvalisusega lukuga.

Turvalisuse hinnang

Valdav enamus lukutootjaid märgivad pakendile luku turvalisuse hinnangu. Mõnel juhul on see kümnepallisüsteem, teisel aga rohkem/vähem, Osad tootjad kasutavad pronksi, hõbedat ja kulla markeeringut, et kirjeldada toote turvalisust. Need on head esimesed indikaatorid, mida vaadata, mõeldes sellele, kui kaua see lukk vargale peavalu tekitada suudab.

Kui hästi minu jalgrattalukk peab vastu tangidele?

Teine tähelepanek võiks olla see, kui paks või õhuke on lukk, ja millisest materjalist valmistatud, sest ainult heast lukustussüsteemist ei piisa. Jalgrattalukku valides küsi endalt kindlasti, kui hästi see lukk tangidele vastu peab? Vastus oleneb mitmest aspektist (tangide suurusest, luku materjalist), kuid rusikareegel on see, et luku paksus on peamine faktor. Loomulikult loeb palju ka luku materjal ja tehniline pool. Näiteks 15mm paksuseid trosslukke on lihtsam läbi lõigata kui 15mm kettlukku. Kõige tugevamad jalgrattalukud on valmistatud karastatud terasest, mida tangidega lõigata pole võimalik.

 

 

 

 

 

 

Kas peaksin valima rattalukku suuruse ja mugavuse järgi?

AXA brändi U-lukk Newton on kõrgelt hinnatud lukk ning selle turvalisuse aste on 15. Nimetatud lukk on 14 cm pikk ja alati ei ole võimalik ratast lukustada rattahoidjasse.  Pea meeles, et AXA Newton rattalukkudega võib olla keeruline ratast lukustada puu, posti või pingi külge. Sobiva kinnituse olemasolu korral on aga tegemist väärt abilisega. Lukk võib tundud suur aga ära lase ennast sellest petta, sest tegemist on väga keskmises suuruses lukuga.

 

Lühikest lukku omades võib raisata väärtuslikku aega, otsides piisavalt peenikest posti, et ratas turvaliselt lukustada. Teisest küljest on väiksemat lukku raskem lõhkuda. Kui Sul on kindel koht, kuhu ratast ka väiksema lukuga õigesti lukustada, siis soovitame pigem seda võimalust kasutada. Luku pikkus võiks olla umbes 20 cm. Siis ei teki probleemi, et ei ole võimalik ratast kuhugi lukku panna. Kui on aga kindel koht, kus pidevalt ratast lukus hoida, siis vali endale väikseim võimalik lukk.

Luku hoiustamine rattaga sõites

Kui sa võtad ratta lukust lahti ja pead sellega sõitma hakkama, siis on vaja lukk endaga kaasa võtta. Erinevaid lukke on võimalik sõidu ajal erinevat moodi hoiustada. Mõne luku saab lenksu ümber mässida, mõne ümber piha kinnitada, mõnda peab seljakotis kandma. Lülilukkude puhul annavad tootjad kaasa koti, mis kinnitub lihtsalt raami külge. See on väga mugav viis lukku sõitmise ajal hoiustada ning ei riku kuidagi rattaraami. Trosslukk on kaalult kerge ja painduv, seda on võimalik hõlpsasti ümber lenksu, raami või pakiraami mässida. Kuid meeles tuleb pidada, et ainult trosslukkudega lukustatud rattad on tangidega vargale lihtne saak.

Suuremate ja raskemate lukkude puhul nagu kettlukud ja U-lukud, mis tulevad raami kinnituseta, on lenksule või raamile kinnitamine ebamugav. Nende puhul soovitame lukku hoida seal, kus ratast pargite. Kui aga vaja liigelda ja lukk kaasa võtta, siis võib luku panna seljakotti või jalgratta korvi. Sportides võib kaasa võtta eriti väikseid lukke, mida on mugav taskus kanda. AXA Roll 75, mis saabub varsti meie poodi, on just üks sellistest, mida on võimalik taskusse pista, kuid nende lukkude turvatase on suhteliselt madal.

Kuidas oma jalgratast korrektselt lukustada?

Jalgratta korrektse lukustamise peamised reeglid on:

Lukusta jalgratas millegi kindla külge. Vali post, mis takistab luku üle libisemist ning mida ei saa maast lahti tõsta.

Lukusta oma jalgratas hästi valgustatud ja tiheda käidavusega piirkonda. See on vähem ahvatlev varastele, kes ei taha riskida sellega, et neid nähakse. Rahvarohkes kohas ei saa varas 100% kindel olla, et ratta omanik samuti läheduses ei viibi.

Veendu, et koht, kuhu Sa ratast lukustad, ei oleks lihtsalt lõigatav või murtav. Tugeva ja turvalise lukku kasutamine ei muuda teie ratast kättesaamatuks, kui ratas on lukustatud väiksema puu, aia või mõne nõrgema posti külge. Vargal on võimalik need objektid läbi saagida või pooleks murda ning ratas suhteliselt kiiresti ära varastada.

Lukusta jalgratas alati ümber raami. Võimaluse korral lukusta ka esi- ja tagaratas. Suurim viga, mida teha, on ainult esi- või tagaratta lukustamine. Selline lukustamisviis annab varastele võimaluse esi- voi tagaratas lahti teha ning ülejäänud jalgrattaga minema kõndida. Rohkem kui ühte lukku investeerimine on väärt otsus. Eriti juhul, kui Sinu jalgratas tõmbab välimusega palju tähelepanu. Võimaluse korral soovitame lukustada ühe tugeva lukuga raam, teisega aga esi- ja/või tagaratas.

Rohkem kui ühe luku kasutamine muudab jalgratta varastele keerulisemaks saagiks. Tõsi on see, et kõiki lukke on võimalik lõpuks katki teha, mis tähendab, et kõiki rattaid on võimalik varastada. Seega on vaja jalgratas varastele võimalikult vähekutsuvaks muuta.

Trosslukk

Ühed populaarsemad rattalukud Eestis on trosslukud. Trosslukud on valmistatud omavahel põimunud metallkiududest, mis on kaetud kummi või muu materjaliga, et kaitsta ratast kriimustamise eest. Selliseid lukke on saadaval nii võtme kui ka personaalse koodi kombinatsiooniga. Trosslukku on mugav sõidu ajal raami küljes hoida, ning see mahub ilusti seljakotti.

Parimad omadused on nende lukkude kaal ning elastsus. See lukk võimaldab mugavalt lukustada mitut ratast ning olenevalt puu jämedusest ka ümber selle. Peab arvestama aga sellega, et kahjuks isegi, kui trossil on mingi kate või turvis ümber, siis tavalised lõiketangid saavad sellest enamasti jagu. Soovitan seda lukku juhul, kui tõesti on selline kiire ära käimine, või kui Su kaherattaline ei ole liiga kallis. Ühelt poolt on see kompromiss ja teiselt poolt peaksid olema valmis välja käima uue ratta hinna. Suurema turvalisuse tagamiseks kasuta trosslukku koos mõne muu tugevama lukuga.

 

 

 

 

 

 

Lülilukk

Eelmise hooaja populaarseim lukutüüp Velomarketi klientide hulgas oli lülilukk. Need lukud on turul uuemad, kuid siiani täitnud oma eesmärki nii, et inimesed on hakanud lülilukke rohkem usaldama. Lülilukk jääb pigem natukene kallimasse hinnaklassi, kuid ta on oma hinda väärt. Lülilukud koosnevad terasplaatidest ja neetidest, mis hoiavad plaate omavahel koos ja panevad need vastastikku liikuma. Tegemist on omadustelt hübriidse lukuga, mis jääb keti ja U-luku vahele. Enamikel neist on komplektina kaasas mugav raamile kinnituv lukuhoidja, et rattur ei peaks lukku ise kogu aeg kaasas kandma. Samas on see väga kompaktne ja mahub seljakotti või isegi suuremasse taskusse ilusti ära.

Kettlukk

Eestis on laialt levinud teadmine, et kettlukk on turvaline. Kettlukud on kokku pandud mitmest ketilülist ning kaetud näiteks kummi või tekstiiliga. Nõrgemaid kette on võimalik tangide ning suure jõuga pooleks teha, kuid tugevamate lõhkumiseks tuleks kasutada siiski elektrilist lõikurit. Kettluku teeb varastele ebamugavaks veel see, et kui varas peaks hakkama seda näiteks akuga ketaslõikuriga saagima, siis kett kipub vingerdama ja ei püsi paigal. On üsna ebamugav ja keeruline ühe käega ketti pingul hoida ning teise käega saagida. Lisaks hakkab selline tegevus avalikus kohas kindlasti silma. Selle lukuga tuleb kaasa nii võti kui ka personaalne kood. Kuigi kettlukk on väga turvaline, on ta kaalult kõige raskem ja teda on keeruline sõidu ajal raami küljes hoida. Sellegipoolest on kettlukuga ratast lihtne lukku panna. Mida pikem kett, seda mugavam on kinnitamine ja raskem on lukk!

 

U-lukk

Luku nimetus tuleb sellest, et terasest väänatud osa on “U” kujuline ning kinnitub terasest kangile. See on hea kooslus, sest tagab kvaliteetse vargasvastasuse, olles samal ajal ka kergesti kasutatav ning mitte nii raske, et ei suudaks kaasas kanda. Loomulikult on tegu ka fikseeritud profiiliga ehk seda ei anna käekotti või seljakotti kokku väänata. Juhul, kui soovite mõne jämedama asja külge oma kallist kaherattalist kinnitada, siis ei pruugi see ulatuda. Sellise luku puhul kasutatakse avamiseks üldiselt võtit, mis on ühtlasi üks turvalisemaid meetodeid. Reaalsuses on nende lukkude turvalisus varieeruv. Pigem oleneb see terase kvaliteedist, sulamist ning selle jäikusest. Samuti mängib rolli luku mehaanika, ehk mis materjale on seal kasutatud jne. Kui sa otsid tuntud brändi lukku, mida saaks kasutada enamikel juhtudel, siis on U-lukk enamasti hea valik.

Ülejäänud lukud

Tihti leiame erinevaid uusi lahendusi, mida varem näinud pole. Selliste lukkude puhul võime arvestada, et tegemist ei ole klassikalise lukuga ning vargad ei pruugi selliste süsteemidega kursis olla. Samas võib see näidata, et luku tootjal pole veel piisavalt kogemusi ning ta tahab lihtsalt teistest eristuda.

Mõned soovitused veel

Väldi kasutatud lukkude ostmist internetist. Võid saada luku, millel polegi võtit, või luku, mis on kahjustada saanud. Hoia oma varuvõtit kodus turvalises kohas ja tee varuvõtmete jaoks näiteks eraldi võtmekomplekt. Kui plaanid osta jalgrattalukku, mis pakub varastatud jalgrattale garantiid, siis esmalt tutvu põhjalikult garantii tingimustega.

Kokkuvõtteks

Kui jätad jalgratta tihedalt asutatud linnas järelvalveta kauemaks kui üks tund, siis kasuta lukustamiseks vähemalt kahte lukku. Lukusta ratas alati millegi kindla külge! Jälgi kindlasti, kas luku pakendile on märgitud turvalisuse aste. See tähendab, et toode on tootja poolt testitud. Jälgi ka luku paksust ning materjali. Kui Sul tekkis lisaküsimusi luku valimise kohta, siis võta meiega ühendust ning aitame hädast välja! Velomarketi veebipoest leiad laia valiku turvalisi lukke . E-POODi saad siit!

 

OSTA SIIT

 

Äge uus mudel Giant meeskonnalt, mis hõlmab endas kõike, mida üks kiire ratas peaks.

Gianti üheksanda põlvkonna TCR on eemaldunud oma kolme suurusega kontseptsioonist, sest nüüd on saadaval jalgrattad kuues erinevas mõõdus alates XS-st kuni XL-ni. Reguleeritava lenksu ja sadulaposti pikendusega pakub uus Giant ratturile erinevate nurkade ja sõidupositsioonide valikuvõimalusi. Varasemast kuulus “Total Compact Road” teemanti kujuline raam ja fännidele meeldinud maanteesõiduratastele omased teravad nurgad disainis on jäetud alles.

Selle läbiproovitud ja usaldusväärse teemantraami kujuga püsimine tähendab, et Giant on vastu pidanud üldisele rattadisainerite survele, et teatud sõidupositsioonidele mugavuse suurendamise eesmärgil kasutada väiksemat tagumist raamikolmnurka.

Selle asemel kasutab Giant D-kujulist süsinikust sadulaposti, et summutada vibratsiooni ja pakkuda aerodünaamilist eelist. Paljude professionaalide sõnul mugandub hästi kujundatud süsinikust sadulapost sõidu ajal kiirusega, mis on 100x suurem kui terasraamil. Selline lahendus pakkub suuremat sõidumugavust ja palju vähem vibratsiooni.

Esmapilgul meenutab 2021. aasta TCR eelmise aasta mudelit, kuid vaadates terasemalt näete, et iga raamitoru detail on kammtail profiilide abil aerodünaamiliseks vormitud. Selline trimmitud ja aerodünaamiline raam on loodud tuule “petmiseks”. Tekitades sõidu ajal füüsikalise lennukitiiva efekti ning muutes sõidu ajal tekkiva tuule vähem mõjuvaks ja häirivaks.

Raam kasutab Giant’i Advanced-Grade Composite tehnoloogiat (suure jõudlusega toores süsinikkiud) ja kõigile mudeli katsetajatele meeldis, et see on hoidnud raamitorude kihid õhukesed selle asemel, et lisada aerodünaamika detaile ning muuta raamid selle tõttu paksemaks ning raskemaks.

Uus raami disain säästab 34 sekundit 40 km jooksul püsiva 200w võimsuse juures. Kuigi aerodünaamikat on väljaspool tuuletunnelit raske kvantifitseerida on TCR kindlasti varasemast märgatavalt kiirem.

Raami tagumises osas on Giant’i teerajajana tuntud ja palju jäljendatud D-kujuline süsinikust sadulapost. Oluline detail, et tasakaalustada ratta agressiivset olemust ja jäikust ning pakkudes järeleandvust ja mugavust.

Velomarketis hetkel müügil olev Maanteeratas Giant TCR Advanced Pro 2 Disc Carbon on otseselt sama tooteseeria ning selle ratta loomisel on kasutatud kõiki samu põhimõtteid.

Uhiuus TCR Advanced Pro Disc annab teile võimaluse nautida tippklassi sooritust tõusudel, kurvides ja langustel. Ratas võimaldab kihutada nii mägedes, kui ka tasasel maal, kasutades uut kergemat aerotöödeldud raami. Shimano 105 komponendid, süsinikust raam, Giant SLR-1 jooksud ja ülivõimekas aerodünaamiline maantee geomeetria. TCR Advanced Prod Disc pakub poodiumiväärilist sooritust igas olukorras.

OSTA SIIT

 

Laste jalgratta valimisel tuleks silmas pidada mitmeid erinevadi nüansse. Lasteratta puhul on oluline jälgida erinevaid suuruseid ning raami kuju, sõltuvalt lapse kasvust ja sõitmisharjumusest. Ratta ostu puhul tuleks kindlasti meeles pidada mitut asja, mis on abiks valiku sooritamisel: suurus, kaal, raami tüüp, pidurid, ja hind.

Õigesti valitud suurus on peamiseks omaduseks valiku langetamise puhul. Liiga suur või liiga väike ratas teeb sõidu õppimise keerukaks või muudab selle suisa ohtlikuks. Laste jalgrattad jagunevad ratta/velje läbimõõdu järgi järgmisteks enamlevinud suurusteks: 12, 16, 20, 24 ja 26 tolli (1 toll = 2,54 cm).

Lisaks tuleb jälgida ka raami kõrgust, kuid sellest veel olulisem on õige sadula kõrgus.

Kuigi ratta suurus mängib valiku tegemisel olulist rolli, on oluline silmas pidada ka sadula miinimum kõrgust. Lasterattad, mis on sama suured, võivad erineda sadula reguleeritava kõrguse poolest. Sadula kõrguse valikul tuleks lähtuda sellest, et sõitu õppiva lapse jalad puudutaksid vabalt maad. Nii on võimalik igal hetkel sõit peatada, eriti kui tasakaalu hoidmine veel päris selge ei ole. Lapsele, kel on sõit  ning ka pidurite talitsemine selge, võib valida sadula kõrguse nii, et päkad puudutavad maapinda. Vastasel korral on ülekanne pedaalidele ebaühtlane.

Õige kõrgusega ratta raami valides tuleks jälgida, et seistes raam jalge vahel, peaks jääma raami ja lapse vahele 2-5 cm tühimik. See aitab vältida vigastusi, juhul kui laps libiseb kukkumise käigus sadulast ettepoole. Laste jalgrattad on tihtipeale just selle tõttu allapoole kallutatud raami osaga.

Kui keskmine täiskasvanute ratas moodustab nende endi kaalust umbes 20%, siis lasteratas lausa ligi 50%. Ideaalis peaks ratas moodustama lapse kaalust vähem kui 40%, kuid väga tihti pole see võimalik. Jalgratast ostes tuleks valida võimalikult kerge ratas, sellega on lapsel lihtsam sõita.

Ratta raami kuju puhul tuleb silmas pidada kindlasti teljevahet. Mida väiksem on teljevahe, seda keerulisem on rattal tasakaalu hoida. Suurema teljevahega ratas tagab parema stabiilsuse ja võimaldab ka ratast paremini kontrollida. Kindlasti tuleb jälgida ka lapse ja lenksude vahele jäävat ruumi: mida lähemal on lenksud, seda keerulisem on rattaga manööverdada. Samuti võib see väntamise käigus põhjustada põlvede ära löömist. Lisaks lenksude kaugusele tuleb jälgida ka nende asendit. Ettepoole suunatud lenksud tagavad toetudes parema tasakaalu, samas kui liiga kõrgel asuvad lenksud mõjutavad manööverdamis-ja tasakaaluvõimet. Paraku ei tarvise madalal asuvad lenksud kõigile sobida, alles sõitu õppivale lapsele võivad need tekitada lihaspingeid kaelapiirkonnas. Seetõttu on parimaks valikuks keskmise lenksukõrgusega ratas, tagades sellega mugava kehaasendi ja juhitavuse.

Ratta suurus	Sobilik vanus	Näidismudelid	Lapse kasv
12 tolli	2-4	Ghost Powerkid 12 Orient Rookie 12	80-105 cm
16 tolli	4-6	Bobbin Gingersnap Passati Gepard	100-115cm
20 tolli	6-9	Giant ARX Passati Martyn	110-135cm
24 tolli	8-12	Romet Panda Romet Rambler Dirt Giant ARX	130-150cm
26 tolli	10+	Romet Rambler 26 Romet Pop Art 26 Romet Jolene 26	140cm+

Lasteratta pidureid silmas pidades võivad jalgpidurid sõitu õppides suurt peavalu valmistada. Nimelt hakkavad lapsed tasakaalu säilitamiseks alateadlikult pedaale tagurpidi väntama. Nõnda sõtkudes põhjustavad jalgpidurid kukkumist või peatumist.

Käsipidurite puhul tuleb jälgida seda, et need ei oleks lenksudest liiga kaugel. Vastasel juhul on lapsel raske nendeni ulatuda ja pidurdamine nõuab suurt pingutust, mis võib muutuda ohtlikuks. 20 ja 24 tolliste rataste puhul pööra tähelepanu, millisele rattale pidur rakendub.

Piisaval kiirusel esipidurit sikutades võib sõitja tabada end üle lenksu lendamast. Seetõttu on oluline lapsele selgeks teha, et pidurdada tuleks mõlema käega korraga või siis ainult tagapidurit kasutades.

Ratastel, mis on väiksemad kui 20 tolli, on tavaliselt vaid üks käik. Käiguvahetus võimaldab sõidu muuta efektiivsemaks, kuid selleks on vaja kogemust. Kõrgema käiguga on keerulisem kohalt ära minna, kuid see võimaldab kiiremini edasi liikuda kui piisav kiirus on juba saavutatud.

Õppimist on hea alustada sobiva jalgrattaga, vali lapsele võimalikult kerge ja laia telje vahega ratas, millega on lihtsam sõitma õppida. Samuti lihtsustab seda käsipidurite olemasolu ja käiguvahetuse puudumine. Kui sõitja on juba kogenum, siis võib rattal “kelli ja vilesid” rohkem olla.